C. Joseph "Kate: printsessiks saamise lugu" (jaanuar III)

253 lk
2011, kirjastus Kunst

Nüüd läksin eriti kultuurseks ja hakkasin elulugusid lugema... alustades Kate´st :)
Tõsisemalt rääkides- ma pole kunagi midagi arvanud 25-30-aastaste ELUlugudest. Sellegi poolest valisin raamatukogu riiulilt selle raamatu suht teadlikult ja lugesin hea meelega lõpuni.... kuigi kinnitust saigi see, miks nii noortest pole mõtet eluloo raamatuid lugeda. Teos on poolenisti kokku pandud Kate ja Williami esi-esi-esi... vanematest- hulk korduvaid nimesid. Teise poole moodustas arvatavasti meediaväljaannetest kokkuklopsitud ajajada Kate teest printsessiks... mis lõppes kihlumisega. Ju siis oli raamatu väljaandmisega nii kiire, et isegi kuninglikke pulmi ei suudetud ära oodata.
Kuna ma aga kollast meediat väga ei jälgi (ning seega leidsin raamatust palju uut) ja Kate on minu arust lihtsalt väga ilus tüdruk, siis oligi mõnus lihtne lugemine :)

P. Coelho "Viies mägi" (jaanuar II)

228 lk
2006, Pilgrim

Mulle on Coelho alati meeldinud... või noh- ma vähemalt mõtlesin nii nende paari raamatu järgi, mida olin lugenud. Viimati loetud "Võitja on üksi" oli minu jaoks aga pettumus... ja nii jäi kesiseks ka "Viies mägi". Vähemalt kuni jõudsin lõpuni. Minu jaoks selgus raamatu mõte alles viimase paarikümne lehekülje jooksul.

Tegemist on müütilise Piibli-ainelise looga prohvet Eelijast, tema põgenemisest kogumaalt, elust Akbari linnas, selle hävimisest ja ülesehitamisest. Enamus aega tunduski mulle, et loen lihtsalt Piibili rahvakeelset ümberkirjutust, mida on täiendatud. Näiliselt on loos tegemist pidevate ebaõnnestumiste reaga- nii kui Eelijal miski hakkab õnnestuma, muutub see taas ebaõnneks.

Kuni lõpu eel Eelija mõistab Akbari linna hävimise kohta:

"Akbar pidi hävima, et igaüks enda sees uinunud võimed üles ärataks."

Ehk siis minugi jaoks viimase poolaasta jooksul tuttavaks saanud mõte, et algul õnnetusena tunduvad juhtumid tulevad meie ellu seetõttu, et õhk liikuma lüüa, inimesi äratada igapäevasest mugavusest ja niisama olemisest, lükata nad oma potentsiaale kasutama ning enamasti ka teises (hirmsa ja võõrana) tunduvas suunas liikuma lükata.

Eelija selgitab raamatu lõpus poisile, kes arvab, et Jumal oli liiga karm ja oleks võinud ka lihtsamalt inimesi õpetada ja neile sõnumeid saata:

"Ta proovis kindlasti teistmoodi ka, enne kui aru sai, et me ei kuula Teda. ME olime oma eluga nii harjunud ega lugenud enam Ta sõnu."

Sellegi poolest tundub, et Coelho raamatud (vähemalt need 5, mida mina olen lugenud), on pigem suunatud noortele eneseotsijatele. Mäletan, et aastaid tagasi mõjus see autor mulle rohkem. Enam ta teosed nii sügavad ja mõjutavad ei tundu. Uusi ja võõraid ideid on raske leida, kuigi meeldetuletusi leiab ikka. Sellegi poolest kavatsen tulevikus veel teisedki ta lugemata teosed ette võtta.

Praegu loetud Coelho teosed pingereastan enda jaoks järgnevalt:
1) Üksteist minutit
2) Alkeemik
3) Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin
4) Viies mägi
5) Võitja on üksi
Kuna need raamatud on kõik väga erinevatel aegadel loetud, siis kindlasti hetkel järjest loetuna oleks järjestus teine.

T. Õnnepalu "Paradiis" (jaanuar I)

193 lk
2009, Varrak

Mingil põhjusel teadsin "Paradiisi" ilmumisest alates, et ma pean seda lugema. Aga kas polnud raamatukogus... või läks vahepeal juba meelest- ja hea oligi! Selle raamatu õige lugemise aeg minu jaoks oli PRAEGU! Mul on raske väga midagi rääkida selle teose kohta, sest selleks peaks liiga isiklikuks minema.

Nii, nagu eelmist lugemisaastat alustanud Hamsuni teos "Maa õnnistus" rääkis maaelu ja mingi koha armastamisest, siis tegi seda ka Õnnepalu "Paradiis". Aga hoopis teisiti. Ja teisiti ka sellest armastamisest, nagu meie oma sõpruskonna maaelu elajatega teeme. Õnnepalu teosest puudus igasugune rabelemine ja võitlemine, pigem hoopis leplik maaelule allumine.

Minu jaoks oli tegemist kuidagi nukra teosega. Kõik oli kuidagi korras ja nagu positiivne, aga samas jäi kogu aeg kõlama see, et kõik hea on varem ära olnud ja ei tule enam kunagi. Sellegi poolest õhkas igast lausest suurt armastust Paradiisi vastu.

Hoolimata sellest, et meie hetke reaalne maaelu on midagi muud, kui rahulik kooskulgemine Oma Kohaga, oli Õnnepalu teoses väga palju mõtteid, mille kehtivust oma elus olen ammu tundnud, aga mõne puhul pole osanud sõnastada. Mõnegi mõtte olen aga endagi jaoks ammu sõnastanud ja oli hea näha, et keegi veel nii tunneb. Ainult, et minu tunded ja igatsemised jagunevad mitme koha vahel... ning äkki suudan minagi kunagi neist nii kirjutada.

Ühe teise lugeja blogist lugesin, et mõne arvates Õnnepalul ei olegi midagi öelda, aga ta teeb seda väga hästi! Ja nii ongi- kokkuvõttes ei toimunud teoses midagi, kogu kohas ja kirjeldatus polnud midagi erilist... aga kuidas Õnnepalu seda kõike kirjeldas- lihtsalt lummav!

Heli lugemisaasta 2013

Järjekordse aastavahetusega sai läbi ka minu lugemisaasta. Ise tunnen ikka, et liiga vähe jõuan lugeda, ikka tahaks rohkem.

2013a jääb meelde muidugi ka selle poolest, et ilmus minu esimene romaan "Homme on ka päev".

2013.aastal said läbi loetud aga järgmised raamatud:
1. K. Hamsun "Maa õnnistus"- üks parimaid avastusi sel aastal
2. M. Keränen "Salapärane lillenäppaja"
3. K. Priilinn "Evelini lood"
4. T. Vint "Avalikult abielust"
5. K. Murutar "Talv Eedenis"
6. I. Leps "Perihveerija päev"
7. E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"
8. E. Petrone "Minu Ameerika 2"
9. K. Kõusaar "Alfa"
10. S. Lagerlöf "Gösta Berlingi saaga"
11. Kogumik "Ühe küla elu. Prandi küla lood"
12. K. Murutar "Projektilaps Pärnust"
13. S. Undset "Proua Marta Oulie"
14. S. Undset "Truu abikaasa"
15. S. Lagerlöf "Charlotte Löwensköld"
16. L. P. Frankel "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta"
17. K. Ristikivi "Rohtaed"
18. R. Toomla "Eesti erakonnad 2000-2010"
19. D. Hill "Näeme veel, Simon!"
20. Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad..."
21. K. Brooks "Lucas"
22. T. Gordon "Millist last tahate teie?"
23. I. Turgenev "Jutustused. Proosaluulet"
24. Kogumik "Mullast oled sa võetud"
25. M. Laur "Appassionata"
26. M. Ernits "Õpetaja, õpetaja!"

Nii, et tegelikult jõudsin sel aastal siiski lugeda rohkem, kui viimase 6 aasta jooksul ühelgi aastal. Sest eelmiste aastate lugemisarvud on sellised:

2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
Ja ega lõppkokkuvõttes ei saa lugemust arvudes mõõta, sest raamatud on erinevad ja samas oleneb lugemine sellest, kui palju ise samal ajal kirjutan. Kuid kunagi eesmärgiks seatud lugeda vähemalt ÜKS raamat kuus ja sellest veidi ka siia kirjutada, töötab aegajalt motivaatorina küll.

M. Ernits "Õpetaja, õpetaja!" (detsember IV)

231 lk
2003a, kirjastus Tuum

Marje Ernitsa nimi on mul meeles mingist artiklist, kus võrreldi tunnustusi saanud teoste edetabeleid ja laenutuste edetabeleid. Tulemusena leiti, et raamatute laenutuste edetabelite tippudes on pigem suuremale üldsusele tundmatud autorid. Tookordsest artiklist jäid meelde Erik Tohvri ja Marje Ernits, kes mõlemad pidavat rahvale väga "peale minema".

"Õpetaja, õpetaja!" räägib ühe väikelinna kunstiõpetaja Maila tegemistest. Tegemist on viiekümneseks saava üksiku naisega, kelle mälestusi veidi avatakse, kuid lõpuni ei selgugi, et keda või mida ta minevikust igatseb, mis on toimunud.

Tegevus on tihe... ja samas pole ka. Ühe lõiguga võib nädal olla möödunud, teemad ja inimesed vahelduvad pidevalt. Kokkuvõttes aga suurt midagi ei juhtugi ning jäi arusaamatuks, kuhu ma oma mõtete või tunnetega teose lõpus oleks võinud jõuda või mille võrra rikkamaks saada...Tegelasi on palju, seega erilist sidet ühegagi neist ei tekki. Samas on kiire ja kerge lugemine ja liigub pidevalt edasi... aga minu jaoks mittekuhugi...

M. Laur "Appassionata" (detsember III)

304 lk
Tänapäev, 2012

"Appassionata" on 2.koha võitnud raamat Tänapäeva romaanikonkursilt, kus minu "Homme on ka päev" jõudis äramärgitute sekka.

Teose põhilisteks tegelasteks on loomekriisis muusikaõpetaja Pietro Salvari ning teiselt poolt Silvia Manzo, kes lapsena koos perega Ameerikasse paremat elu otsima läheb, kuid täiskasvanuna Itaaliasse tagasi tuleb. Suur osa teosest ongi Silvia perelugu selleni, kuni see Pietro omaga ristub.

Autor on teinud korralikku eeltööd (või valdab teemat). Nii ajastu, kui ka muusika kohta. Samas tundsin aegajalt, et olen liiga loll selle teose lugemiseks. Jah, itaaliakeelsed muusikaalased terminid on suures osas tuttavad tänu õpingutele lastemuusikakoolis. Aga tihti tuli esile ka itaaliakeelset teksti, mille kohta tõlge puudus. Järelikult raamatust arusaamist see ei oleks tohtinud muuta, et ma neist sõnadest ja lausetest aru ei saanud.

Üldiselt oli huvitav lugeda. Autor oskas väga erinevad ja laiahaardelised liinid kokku põimida. Aegajalt aga läks liiga detailiderohkeks ning kuidagi koormavaks. Samas muusika osas puudus minu jaoks igasugune sügavam tunne, nagu seda näiteks leiab Cooper´i samanimelises teoses "Appassionata" või Vikram Seth´i romaanis "Tasavägine muusika". Palju oli küll detaile ja erinevaid autoreid ja teosed nimetatud, kuid palavat suhet muusikaga teosest ei õhkunud.

Ootasin huviga lõppu ja pinge muudkui tõusis... kuid siis ei saanud ma aru, kas tõesti pidi nii palju erinevaid teemasid ristuma selleks, et jõuda sellisesse kohta? Kummitama jäid mitmed küsimused, sest autor läks otseselt tegevusse mittepuutuvatest teemadest aegajalt kiirelt üle (nt Silvia venna surm, mille tulekule vihjati ja siis tükk aega edasi oli jutt sellest, milline ta surma eel välja nägi... aga nii kaua ma ikka aegajalt mõtlesin, et mis temast ikka sai). Üks minu jaoks õhku jäänud mõte oli, et kas Itaalias on turvast? Et kui itaallane räägib laastu- ja turvaarmastusest (vastavalt sellele, kuidas nad põlevad), siis kas nad ikka teavad, kuidas turvas ja tuli omavahel reageerivad? :)

Üldiselt oli teos aga kaasahaarav, nii et lugemine läks kiiresti.

Kogumik "Mullast oled sa võetud" (detsember II)

224 lk
Pegasus, 2013

Koostaja ja toimetaja Margit Adolfi koostatud kogumik, mille autoritele anti vaid vähesed juhised- lugu rääkigu elust maal, Eestimaal. Seda on mitmel pool nimetautd novellikogumikuks, aga nii palju kui mina seda mõistet jagan, siis mitmed lood on küll midagi muud, kui novellid. 17 autori seas on tuntumaid ja tundmatumaid: Maimu Berg, Toomas Verrev, Peeter Sauter, Triinu Meres, Armin Kõomägi, Maarja Kangro, Urmas Vadi, Tiina Laanem, Piret Bristol, Jan Kaus, Kati Saara Vatmann, Jüri Pino, Kätlin Kaldmaa, Krister Kivi, Juku-Kalle Raid, Fagira D. Morti, Ervin Õunapuu.

Mina sain selle raamatu olemasolust teada Maalehe kaudu. Pärnu keskraamatukogus seda küsides jäi teenindaja aga üsna nõutuks ja pidi arvutist otsima. Ju siis suurt elevust tekitanud teoste hulka see ei kuulu... veel?

Väljend "maajuttude kogumik" tekitab minus millegi pärast lootuse tõesti kuulda tänapäevasest maaelus, nö külalugusid. Käesolevas teoses on selliseid lugusid väga vähe... kui üldse. Maaelu kujutatakse enamuses lugudes kui midagi ebanormaalset, mehed kõik joovad, naised kasvatavad oma suuri hulki lapsi ja käivad tööl, et peret ülal pidada ning ka mehele peaparanduseks raha teenida. Õnneks oli ikka juttu ka sellest, kuidas me siin TEGELIKULT püüame hakkama saada... ja eks kusagil on tegelikkus ka eelpool kirjeldatud eluviis. Meil mitte.

Väga motiveeriv oli leida, et ka meie enda elu on mõnel leheküljel sellesse teosesse mahtunud. JA mitmete meie pere sõprade-tuttavate. Mõnus äratundmisrõõm. Ja kuigi ühte pidi tekitab reaalse olukorra lugemine tunde, et ongi maal raske... siis teiselt poolt enda tegemisi raamatulehtedelt ära tunda teeb kõik meie kodused saavutused nii suureks, sest järelikult see tähendab midagi, kui on kogu Eestimaale laiali läinud... Lisaks muidugi teadmine, et võiks ju ka ise oma tegemised paberile saada, kirjanikuhakatis, või asi :)

Seda teost tasub lugeda jupi kaupa, sest mingit tervikut see nagunii ei moodusta. Eraldi lugedes ei hakka lood teineteist nii väga segama. Mina lugesin järjest ja eks sel juhul veidi häiris see erinevate juttude suur kaugus teineteisest... ja kohati ka maaelust. Aga eks ma pean lihtsalt edasi ootama oma kujutlustele vastavat raamatut tänapäevasest maaelust... või ise kirjutama.

I. Turgenev "Jutustused. Proosaluulet" (detsember I)

278 lk
Kirjastus Eesti Raamat, 1980

Häbi tunnistada, aga Turgenev oli üks väheseid Vene kirjanikke, keda gümnaasiumi ajal lugesin ja oi, kuidas mulle meeldis. See on kõik, mida mäletan. Ma isegi ei mäleta, mida ma lugesin (vist "Rudin"?). Kindlasti polnud see "Isad ja pojad". Nii et kui paar aastat tagasi Pärnu-Jaagupi raamatukogus mahakantud raamatuid tasuta jagati, tõin Turgenevi "Jutustused. Proosaluulet" endale koju. Nüüd jõudsin lugemiseni.

Kinnitust sai, et Turgenev meeldib mulle ikka. Mul pole võimalik teda teiste Vene autoritega võrrelda, sest nagu mainisin, pole teisi lugenud. Kogu see venepärasus on aga midagi täitsa erinevat. Ja see magusvalus lõpp, mida juba gümnaasiumis loetud teosest mäletasin. Ehk et igal juhul võid kindel olla, et loo lõpp on kurb... või siis mitte? See, mida teiste autorite puhul oleksin lugenud lõpu puudumiseks, on Turgenevi teoste pluss. Ja nii ütlen mina, kes ei salli lõpetamata teoseid.

Kindlasti loen Turgenevit ja teisi Vene kirjanikke edaspidigi.

T. Gordon "Millist last tahate teie?" (november)

315 lk
2003, OÜ Väike Vanker

Raamat, mis räägin suurest osast meie põlvkonnast ja eriti meie vanemate põlvkonnast ehk sellest, mida füüsiline karistamine ja võimu abil käskimine-keelamine tegelikult lapsega teevad. Lühidalt- see toimib vaid nii kaua, kuna käskija on füüsiliselt käsitavast tugevam! Umbes teismeliseeas aga need vahekorrad muutuvad ja nii on laps vanematele kadunud. Raamatust saab häid mõtteid, kuidas kasutada laste peal MÕJUVÕIMU (autoriteeti), mitte VÕIMU. Nii lihtne ongi.

Oodatava tulemuse võtab hästi kokku raamatu alapealkiri: "Kuidas arendada lapses enesedistsipliini". Ehk et lapse käitumine muutuks tema enda poolt kontrollitavaks, mitte et käitumist kontrollib hirm vahele jääda või karistada saada.

Pidevalt räägitakse praeguse nooruse kohta, et kontrollitamatud, karistamatuse tundega, mõjutamatud... aga selle põhjus saabki olla, et lähtutakse vahelejäämisest ja välisest kontrollist, mitte enda sisemisest hinnangust, kas mingi käitumine on õige või vale.

Gordon on välja toonud ka nö vabakasvatuse probleemi, kus lapsele kõike lubatakse. Lapsed aga ei taha tegelikult, et neil piiranguid pole. See näitab, et nende jaoks pole peres tugevamat isikut, kõikumatut kaljut, kellele toetuda. Lastele on piire vaja, sest see näitab, et keegi hoolib neist piisavalt.

Mõned tsitaadid:

- "Oma mõjutamistuhinas langeb suur osa täiskasvanutest kahjuks lõksu: selle asemel, et kasutada ainult mõjutusvahendeid, kehtestavad nad piiranguid, annavad käske, jagavad korraldusi, karistavad või ähvardavad karistada. Sellised kontrollimeetodid noori tegelikult ei mõjuta, vaid ainult sunnivad ja hirmutavad neid." (lk 29)

- "Karistus või sellega ähvardamine võib mõnikord ära hoida laste vastuvõetamatu või häiriva käitumise. Kuid see toime kestab vaid kuni kontrollija on ise kohal." (lk 105)

- "Ühiskonnana on meil hädavajalik seada eesmärgiks autoriteedile ja võimule kui teiste inimestega- nii täiskasvanute kui ka lastega- suhtlemise vahendile tõhusate alternatiivide leidmine ja õpetamine, alternatiivide, mille tulemusel kasvavad inimolendid, kellel on piisavalt julgust, autonoomiat ja enesedistsipliini, et mitte lasta end autoriteedile allutada, kui kuulekus nimetatud autoriteedile läheb vastuollu nende enda arusaamaga õigest ja valest." (lk 142)

Nii et ühiskonnas teistega kõrvuti hästi hakkama saada ja seejuures ise ellu ja õnnelikuks jääda, on esmaolulised enesedistsipliin ja eneseaustus. Kuidas täpsemalt oma last nende saavutamisel aidata, soovitan lugeda Gordoni raamatust.

K. Brooks "Lucas" (oktoober IV)

320 lk
2007, Avita

Peategelane 15aastane Caitlin elab koos kirjanikust isaga Inglismaa ühel väikesaarel. Tegevus toimub enamasti suvel, mil on ülikoolist koju saaabunud ka tema vanem vend. Caitlini ema on aastaid tagasi autoõnnetuses hukkunud ning isa tunneb ennast selles jätkuvalt süüdi. Caitlinile jääb silma saarele ilmunud võõras poiss nimega Lucas, kes elab metsas, toitub loodusest leitavast ning elatub mõningatest juhutöödest. Suurem osa saare elanikke aga võõristab uustulnukat ning erinevate kokkusattumuste, hirmude, väljamõeldiste tulemusena tehakse Lucasele selgeks, et ta pole saarele teretulnud.

Raamatu esimeste lehtede järel sain aru, miks mitmed inimesed on minu noorteka "Lõpupidu" kohta öelnud, et "teadsin juba algul, kuidas see lõppeb, kuid lootsin lõpuni, et ma eksin!". Täpselt nii tundsin ise selle raamatu puhul ning see esimestel lehekülgedel etteöeldud lõpp häiris. Sellegi poolest suutis teos üllatada, sest saarele ilmuva võõraga kaasnema pidanud armulugu (nagu klassikaliselt oleks võinud arvata) jäi tulemata. Pigem oli põhirõhk kinnise ühiskonna inimeste pimestatusel, mõjutatavusel, kui lihtsalt on inimesed valmis nö omade katsmiseks valetama, aru saamata, et selleks pole tegelikult põhjust ning et nö võõrale võib see väga rängalt mõjuda. Näidati, et sa võid võidelda kui tahes ilmselge tõe ja õigluse eest, aga kui sa oled vähemuses ja su vastas on pimestatud mass, siis ei juhtu mitte midagi. Pigem jääd ise nö teerullile alla.

Saarel võõrana elanud Lucas ütles isegi:

Inimestele ei meeldi see, kui nad ei tea, kes sa oled. Nad ei armasta asju, mida nad ei suuda lahterdada. See hirmutab neid. Nad võtavad pigem omaks koletise, keda nad tunnevad, kui midagi mõistatuslikku, mida nad ei tunne...

Kahjuks kehtib see ju ka tänapäeval. Kuigi tegemist on suhteliselt lihtsa noortekaga, siis lugeda soovitan, sest kindlasti annab värske meeldetuletuse sellest, kui kitsarinnaliselt me kõik aegajalt tegutseme.