A.Condie "Matched" (mai II)

369 lk
2010, Dutton Books

Ikka veel olen müstiliste noortekate lainel. Kuna Condie "Määratud" jäi mulle silma ennne, kui see kohalikku raamatukogusse jõudis, siis lugesin seekord inglisekeelset versiooni.
Oeh, ma olen vist parimast pihta hakanud. "Näljamängudest" ikka räägin. Nii tunduvadki järgmised ühe kehvemad. "Määratud" idee oli huvitav- ühiskond vastutab kõige eest, teeb sinu eest kõik valikud, isegi selle, et kellega koos elama ja lapsi saama peaksid jne. Tegelikkuses keskendus teos ühele inimesele, pidevatele kordustele ning tegevust peaaegu ei olnudki. Kuni lõpuni välja. Punnitasin ennast lõpuni lugema, et saaks mingigi vastuse... kuid ilmselgelt tuleb triloogia 2 järgmist osa ka veel läbi lugeda. Jah, tegemist on taaskord triloogiaga, mis minust jääb edasi lugemata.

S. Westerfeld "Inetud" (mai I)

350 lk
2011, Varrak

Populaarsete noortekatega tutvumine ahvatleb tõsiselt, et peaks hakkama oma loetud raamatute aastaaruannet pidama lehekülgede kaupa. Viimased loetud raamatud on kõik päris mitmesaja leheküljelised olnud. Nii ka seekord.

"Inetud" on taaskord triloogia osa. Seekord läks lugemiseks rohkem aega ning mitu korda oli soov raamat käest ära panna. Ikka võrreldes Näljamängudega... Jah, ma tean, et see pole õiglane. Ühe soovitaja soovitus oli, et ma ebakindlast algusest ennast ehmatada ei laseks ja edasi loeks. Ilma selle soovituseta ma oleks ammu alla andnud. Mingil hetkel aga läks jah põnevamaks ning mõnus ootusärevus kestis lõpuni. Lihtsalt kirjutamise stiil ja keel mulle üldse ei meeldinud, kuid see võib ka tõlke tulemus olla.
Triloogiale kohaselt ei tähenda lõpp lõppu, vaid seda, et võta järgmine raamat. Mina arvatavasti seda aga ei tee ja püüan mõnest kokkuvõttest teada saada, mis edasi saab. Seda tahaks küll teada.


Iseenesest teema on hea, taaskord loodud ühiskond vs erinev üksikisik, normaalne vs see, mida oleme hakanud normaalsuseks pidama tänu varjatud infole. Minu jaoks aga ei tekkinud sidet mitte ühegi tegelasega, püüeldav armastuslugu jäi lahjaks ja inetud-ilusad-inetud-ilusad kordumine muutus liiga lihtsustatuks ning must-valgeks.

p.s. ma usun, et kirjastus pole väga õnnelik, et bestselleriks kujunenud teose kaanele sai autori nimi valesti kirja :)

Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 1.osa

Taaskord annan aru, et ilmumas on minu järgmine noorsooromaan! Seekord teemaks elu lapsehoidjana Ameerikas!

158 lk
Heli Kirjastus
Kujundaja- Liis Karu
Toimetaja- Aet Karolin
Illustraator- Lisette Eriste

Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks.

Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada... Või pigem oma elust välja saada. Sest mu elu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada.

Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha.

Heli Künnapas´e kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine- need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.


Heli Künnapas on varem avaldanud teosed: Lõpupidu (2011), Homme on ka päev (2013), Tristan (2014), Minu ilus elu maal (2015).

M. Kadastik "Kevad saabub sügisel" (aprill IV)

222 lk
2013, Varrak

Raamatupoe leheküljel on järgmine tutvustus:
"Selle romaani peategelased – ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja – avastavad, et keskeakriisile ei järgne sugugi rahulik enese taasleidmine. Raha, karjäär ja tuntus on nende meeste jaoks kaotanud oma tähenduse ja väärtuse. Üha enam hakkavad nad hindama naiste lähedust. Nad mõistavad, et hinge on võimalik jagada ainult vastassugupoolega ning et suhe naistega on mehelikkuse ainsaks mõõdupuuks. Ent kuidas uuele olukorrale kohandada oma ego ootusi ja vajadusi, kui kehaline kihk iga päevaga aina nõrgeneb? Kuidas mitte muutuda naeruväärselt kilavsilmseks endast aastakümneid nooremaid neide kohates?
Mehed üritavad ennast üles leida lapsepõlve mälupiltidest, unenägudest ja fantaasiatest. Selguse asemel suureneb segadus, sest kujutelmad ja tegelikkus lähevad lootusetult sassi – väljamõeldis hakkab reaalsust kontrollima."

S. Collins "Pilapasknäär" (aprill III)

332 lk
2011, Tänapäev

Pärast teise osa lõpetamist mõtlesin "Näljamängude" triloogiast pausi võtta ja hiljem edasi nautida, kuid ei suutnud. Soov teada saada, kuidas lugu edasi läheb, oli nii suur, et nüüd siis kõik kolm osa loetud. Kartsin, et paari nädalaga umbes 950-lehekülge samade tegelastega ja samas teemas läheb igavaks, aga mu kartus oli asjatu. Ka kolmas teos oli lennukalt kirja pandud ning selles oli palju ootamatuid pöördeid. Loomulikult jätkus armukolmnurk peategelaste vahel.

Täna lugemist lõpetades tundsin üle hulga aja nö raamatuleina ehk seda, kui oled põhjalikult mingis teemas sees ja siis saad aru, et see on otsas, kõik, lõpetatud. Kuna see on kellegi teise kirjutatud lugu, siis ei kõlba nagu ise edasi fantaseerida ka...

Nii et ehk olete nüüd juba aru saanud, et jäin loetuga väga rahule!

S. Collins "Lahvata leek" (aprill II)

320 lk
2010, Tänapäev

Esimeses osas lummanud tempo ja lennukus jätkub ka Näljamängude triloogia teises osas. Eelmisest raamatust tuttavad tegelased haarasid ka teises osas sama palju. Annab tunda, et autor on televisioonis töötanud, sest lugemise ajal on väga lihtne silme ees kujutada pilte toimuvast.

Nii et mõne aja pärast asun kolmanda osa juurde.

S.Collins "Näljamängud" (aprill I)

304 lk
2014, Tänapäev

Vaimustun siin jälle!
Raamatutest tehtud filmide puhul on ikka mure, et kas raamat või film on parem. Näljamängude triloogiast rääkis mulle õde-Karin juba varem, aga kuna tegemist oli fantaasiaga, siis siiani see mu lugemislauale polnud jõudnud. Siis aga juhtusin kogemata filmi nägema. Kusjuures samal ajal tegin ise arvutis tööd... aga sellegi poolest suutsin nii palju filmi näha, et vaimustusin.

Järgmisel päeval suundusin kohe raamatukogusse. Tükk aega läks, enne kui raamatud leidsin, kuna mul polnud õrna aimugi, kus fantaasia raamatud asuvad.

Raamat loetud ja vaimustus sama, kui peale raamatu lugemist. Minu jaoks olid raamat ja film mõlemad ühtlaselt head ja täiendasid teineteist. Kumbki ei rikkunud teist. Raamat on hoogsalt kirjutatud. Karmimad võitlused, romantilised stseenid ja igavikulised arutlused vaheldusid omavahel. Filmi vaadates mõtlesin, kuidas küll kogu tegevus raamatus välja näeb ja kui kaua raamatus tegelane metsas saab luusida, ilma, et see lugedes igav oleks. Aga sai. Päris mitusada lehte sai. Ja põnev oli ka.

Nii et laual on juba järgmine osa ehk "Lahvatab leek" ja ma ei tea, kes minu asemel homme lugejatega kohtuma läheb, sest mina loen kodus "Näljamängude" triloogiat :)

K.Priilinn "Liiseli võti" (märts IV)

204 lk
2008, Tänapäev

Püüan ikka romaanikonkursi edukate teostega ka kursis olla. "Liiseli võti" on 2008.a romaanikonkursil saanud 2.koha.

Lihtne ja mõnusalt ühe õhtuga loetav lugu noorest naisest, kes oma väikeste kaksikutega põgeneb vägivaldse mehe eest ja püüab ise hakkama saada.

Priilinna puhul on mind alati hämmastanud, kui palju tema sulest igal aastal raamatuid ilmub.

H. Karm "Taevas ja maa" (märts III)

240 lk
2011, Petrone Print

Raamatu sisukirjeldus:

"See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.
Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.

Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?
Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus.

Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.
Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?"

E.-M. Roots "Vaimude jaam" (märts II)

478 lk
2013, kirjastus Tänapäev

Lugesin ja vaimustusin! Üle hulga aja teos, mis on midagi mu sees liigutanud, paika loksutanud...või hoopis liikuma lükanud.
Esmapilgul tundub üsna ebaloogiline ja hirmutav, et nii mahukas teos on noortekirjanduse all. Ja ega ma ei teagi, kuidas noored seda teost loeksid.

"Vaimude jaam" räägib eliitkoolis õppinud presidendi tütrest, kes algse plaani järgi läheb pooleks aastaks ühte maakooli. Seal sattub ta senisest väga erinevasse seltskonda ja hakkab asju teisiti nägema. See viib lõpuks koolisüsteemis pettumiseni ning ürituseni seda muuta. Nii algatab presidendi tütar mässu koolisüsteemi vastu.

Mind valdasid lugemisel tunded:
1) äratundmisrõõm- mina oleks võinud sellise teose kirjutada!
järgmiseks:
2)kadedus- MINA oleks võinud sellise teose kirjutada!
3)suur vaimustus- mul on hea meel, et selline teos on olemas, sest see sõnastas palju mu mõtteid, mida olen poolikult mõelnud, kuid pole suutnud siiani sõnadesse panna ehk siis arusaam, et praegu mina küll veel poleks suutnud sellit raamatut kirjutada ja mul on sellest palju õppida.

Usun, et eelmisel aastal poleks ma "Vaimude jaama" nii vaimustunult lugenud. Aga minu enda mõtted ja kahtlused paljudel teemaldel on aastatega üha kasvanud. Nelja lapse ja muude tegemiste kõrvalt pole ma aga suutnud mitmeid mõtteid lõpuni selgeks mõelda ja sõnastada. Nii ehmatasin lugedes pidevalt, et näe, täpselt see mõte, mida mina mõtlesin.. ja siis lugesin huviga, kuidas autor on teemaga edasi läinud.

"Vaimude jaam" räägib koolisüsteemi hangunud seisakust, kust tuleks välja saada. Viimased kuud (või pool aastat!) olen vabaerakondlastega arutanud paljude muude meie süsteemide kohta, mis ei toimi. Ja loomulikult varasemad vestlused kogukondlastega... Kõik see on ju lõpuks üks tervik. "Vaimude jaam" on minu jaoks lihtsalt üks särav ja kokkuvõtlik osa sellest tervikust.

Rääkimata sellest, et oma neljale lapsele mõeldes olen igapäevaselt mures- kuidas vältida sisseharjunud käitumist lastekasvatuses, mille meie oleme oma suguvõsadest kaasa saanud? Kuidas õpetada lapsi loomingulisteks ja anda neile piisavalt vabadust, kui elame kontrolli ja karistamist eeldavas ühiskonnas? Kuidas iseendanigi jõuda, kui ümbritsev töötab sellele jõudsalt vastu ja kõik-kõik-kõik tahab, et oleksid ühtse vormi järgi vormitud?

Minu viimaste aastate suureks probleemiks on olnud veel, et kuidas õpetada täiskasvanud inimestele vastutust, kui neile pole seda varem õpetatud? Kui neil pole olnud siiani vabadust vastutada? "Vaimude jaama" lugedes leidsin sel teemal endas rahu- mina ei saagi õpetada. Vabadust ja vastutust ei saa anda inimesele, kes seda ise ei võta.

Nii et minu kätte jõudis see raamat väga õigel ajal ja olin selleks vaimselt väga-väga valmis. See on üks teos, mida nüüd raamatupoodi otsima lähen, kuna teos on värvilisi kleepsupabereid täis, et olulisi kohti välja tuua.

MA olen hästi sobilik lugeja sellele teosele juba seetõttu, et gümnaasiumi lõpetasin hõbemedaliga, kuid tegelikult oli mul viimasel aastal klassis teine koht põhjuseta puudumistes. Ja hindeid mulle niisama ei pandud, vaid tõesti, kõik olid välja teenitud. Lihtsalt ma tundsin, et ei taha teha mõttetuid asju...istuda seal lihtsalt seetõttu, et "kõik teevad ju nii". Samas ei saa nüüd, 15 aastat peale gümnaasiumi lõpetamist öelda, et mu elujärg oleks kuidagi halvem eliitkoolide tuupijatest. Pigem olen iseendale ja Oma Tee tunnetamisele lähemal, kui paljud ületreenitud noored.

No ja nii ma mõtlengi (üle?) peaaegu iga päev, et kuidas oma lapsed süsteemis ja koduses põlvkondade viisi edasi antud kasvatussüsteemis ellu jätta, nii et neist saaks inimesed, kelleks nad siia ilma sündisid???
Mõtlemine jätkub, kuid "Vaimude jaam" oli mõnus peatushetk sel teel.

Mõned tsitaadid:

"Kooli kohta on kujunenud kolm uskumust- lapsed kuuluvad kooli, lapsed õpivad koolis, lapsi saab õpertada ainult koolis /---/. Tegelikult õpime me väljaspool kooli. Õpime rääkima, mõtlema, armastama, tundma, mängima, poliitikat tegema ja töötama ilma õpetaja vaehelesegamiseta." (lk 188)

"Ma pole täiesti reeglite vastu tegelt, aga reeglid ei tohiks olla nii olulised, et vabadus ära kaob! Koolisüsteem on aja jooksul muutunud nii jäigaks, et keegi isegi ei mõtle, et saaks ka teisiti ja vahest isegi paremini!" (lk 194)

"/---/ edukuseks peetakse ainult seda, kui inimene ühiskonnaga ilusti kohaneb ja siis vana süsteemi tubliks säilitajaks hakkab. Kes midagi muuta tahab, tembeldatakse mässajaks ja praagitakse juba lapsena välja! (lk 256)

"Valikute tegemist tulebki õppida. Me kogeme koolis ainult kohustusi ja see viib vastutamatuseni. Noorte oskamatus valida on tagajärg." (lk 269)

"Kus on kontroll, sääl on ka vastupanu, kus on rõhumine, sääl tuleb lõpuks ka vastuhakk. Kuni riik kohtleb inimesi võimupositsioonilt ja karistab neid nagu paariaastaseid lapsi, ei kao kuritegevus iialgi./---/ Eks jälle sellepärast, et eeskuju õpetab kõige enam." (lk 288)

"Kui kedagi miski huvitab, õpib ta nagunii, huviga on võimalik õppida või millegiga tegelda 24/7. Andekad inimesed töötavad vabatahtlikult meeletult! Aga kui sunnitakse tegema midagi, mis huvi ei paku, muutub see loomulikult vastikuks." (lk 357)

"/---/ ühiskond peab kõigepealt oma deemonitest vabanema, et midagi sisulisemat muutuma hakkaks, aga seda ei juhtu, kui deemoneid põlvest põlve lastele edasi antakse." (lk 392)

"Oleksin tahtnud talle ütelda, et vajan teda, aga ta oleks vastanud, et ei vaja, sest saan kõigega ise hakkama. Muidugi sain! Miks inimesed alati arvavad, et asi on hakkama saamises? Oleksin lihtsalt olnud õnnelik, kui ta oleks mu kõrvale jäänud." (lk 464)