E. Brontë "Vihurimäe" (mai III)

304 lk
2016, Varrak

Järjekordselt raamat, mille lugemist olen kaua planeerinud. Minu raamaturiiulisse sattus see sarja Aegumatud armastuslood kaudu. Eelinfo minu jaoks oli see, et Vihurimäe on suur armastuslugu. Eriti kinnistas seda arusaama noorteraamat "Pärast", mis mulle väga-väga meeldis. "Pärast" peategelaste ühine lemmikraamat oli "Vihurimäe", mida siis aegajalt loeti või millest räägiti.

Sarja Aegumatud armastuslood kodulehel on raamatu kohta kirjutatud nii:

Üksildusele kalduva, ratsionaalse ja loogilise Emily „Vihurimäe“ sai avaldatud 1847. aastal. „Vihurimäed“ võib võtta kui maailmakirjanduse kirglikuimat armastusromaani, kuid see armastus näib väljuvat piiridest, mis on enamikule inimestest mõistetav ja tavapärane. Heathcliff ja Catherine on igaveseks seotud tundega, mis kipub neid endidki hävitama ning jääb neile päriselt mõistetamatuks. Armastusega moodustab kontrasti teine tunne – vihkamine. Ja vihkamine ja kättemaksuiha on niisama tugevad nagu armastus ning mõjuvad romaani tegelastele niisama hävitavalt. Samal ajal aga on Brontë kangelased ja kangelannad usutavad inimesed, kellega on lugejatel võimalik samastuda ja kellele nad saavad kaasa elada. Mingi lunastuse on autor varunud lõpuks kõigile oma tegelastele ning küllap on nende tegelaste haruldane arhetüüpsuse ja erandlikkuse koostoime ka põhjuseks, miks on romaanist korduvalt filme ja teatriversioone tehtud. Uus põlvkond lugejaid avastas „Vihurimäe“ seoses ülimalt populaarse „Videvikuga“, mille kangelanna Bella lemmikraamat see oli.

Jah, Vihurimäe oli küll armastuslugu. Sellise igikestva ja lõikava armastuse lugu, mis ajab hulluks ning paneb vahendeid valimatult käituma. See pole aga üldse see, mida mina armastusloolt ootan. Ma saan aru, et Vihurimäe oli omas ajas täiesti ennekuulmatu ja eriline teos. Samuti on tõsiselt hämmastav, et autor, kes põhimõtteliselt pole kusagile reisinud, ega väga paljude inimestega kohtunud, suutis sellise inimhingede pahupooli lahti harutava teose kirjutada.

Seega Brontë geniaalsuses ma kindlasti ei kahtle. Kogu lugu oli minu jaoks aga raskemeelne ja lootusetu. Pidevalt oleks tahtnud vahele segada ja noodikesegi heledat valgust lehekülgede vahele pista. Aga noh, ega kõik autorid ei peagi kirjutama teoseid, mis vastaksid minu soovidele. Enda soovidele sobivaid teoseid kirjutan ma ikka ise.

A. Beekman "Valikuvõimalus" (mai II)

247 lk
2016, Varrak

Ma ei osta koju väga tihti raamatuid või siis ostan neid väga allahinnatud raamatute letist. Sari "Aegumatud armastuslood" jäi aga kohe kuidagi silma ja nii hakkasingi järjest neid raamatuid ostma. Ostmata jäid Remarque "Taeval ei ole soosikuid" ja Austen "Mõistus ja tunded", kuna need on varem läbi loetud.

Eks seda ostude jada mõjutas ka sarja esimese raamatu valik. Selleks oli Brontë "Vihurimäe", mis oli Anna Toddi "Pärast" peategelaste lemmikraamat. Jah, selle lugemiseni ma veel pole jõudnud, kuid nüüd ootab "Vihurimäe" mind truult raamaturiiulis.

Sarja raamatutest alustasin millegi pärast lugemist hoopis viiendana ilmunust, milleks on Aimee Beekmani "Valikuvõimalus".

Sarja Aegumatud armastuslood lehel on raamatu kohta selline tutvustus:

Beekmani raamatu peategelane on väikelinnas elav kolmekümneseks saav õpetajanna Regina, kes mõistab, et tal on üha raskem leida seda soovitud elukaaslast, kellest võiks saada ka tema laste isa. Teda ähvardab saatus jäädagi lahkama koos teiste omasuguste haritud ja üksikute naistega elu, mis neile tegelikult rahuldust ei paku. Regina otsustab võtta oma saatuse enda kätesse ning leiab endale kuldsete kätega mehe, kes paraku ta laste isaks ei kõlba. Selle probleemi lahendab naine siis otsustavalt ja viisil, mis tekitas lugejates väga vastakaid reageeringuid. Mõnele andis see võimaluse vaimustuda tugeva naise otsustusvõimest, mõnele aga ettekäände kiruda naiste emantsipatsiooni ja tundekülmust. Beekmani romaan ilmus küll peaaegu nelikümmend aastat tagasi, aga teema pole praegugi aegunud.

See raamat ilmus esmalt 1978.aastal, kuid seda fakti teadmata võib lugu pidada väga tänapäevaseks. Olukord, kus naine püüab kohanduda nö ühiskonna ootustega, kuid teeb seda talle sobival viisil, kasutades olemasolevaid vahendeid. Jah, ma ei kujuta ette, kuidas aastakümneid tagasi seda raamatut loeti. Eks kindlasti tekitaks selline käitumine ka tänasel päeval skandaale, kuid praeguseks oleme juba hulga rohkemaga harjunud, nii et äkki see polekski nii suur asi. Samas on praegu info levimise kiirus ja võimalused hoopis teised, nii et kauges külas toimunud asju saavad arvustada ka inimesed teisel pool maakera.

Mulle igatahes see raamat meeldis. Tõsine üllatus eesti kirjandusest. Ma tõesti ei teadnud, et juba aastakümneid tagasi Eestis selliseid tekste kirjutati.

M. Widmark "LasseMaia Detektiivibüroo" (mai I)

88 lk
2013, Kirjastus Egmont Estonia AS

Ühel päeval aega parajaks tehes sattusin raamaturiiuli ette, kus oli terve rida LasseMaia Detektiivibüroo raamatuid. Meediast on ammu silma jäänud, et neid peetakse populaarseteks lugudeks. Nii võtsingi kätte ja lugesin kiirelt 2 raamatut läbi.

83 lk
2013, Kirjastus Egmont Estonia AS

Tunnistan, et mul on raske mõelda, kuidas umbes 10-aastane laps selliseid lugusid loeks. Raamatu vorm ja kujundus meeldis mulle väga. Palju oli pilte ning tähed olid mõnusa suurusega. Tekst oli selge ja ladus. Kokkuvõttes jäi minul neist raamatutest aga kuidagi kuiv tunne. Kogu aeg jah midagi toimus, aga kogu lugu oli kuidagi emotsioonitu ning ei jätnud pärast lugemist mingit jälge.

Varsti saan neid raamatuid aga oma lapse peal testida ja siis selgub tõde, et kas need lood õigele sihtrühmale peale lähevad või mitte.

Follow my blog with Bloglovin

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"

Siin ta on- minu ülimegaväga kaua oodatud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on ilmunud! Saadaval poodides, jõudmas raamatukogudesse ja saab osta ka otse minu käest (soovist anna teada helikunnapas@gmail.com).

256 lk
2016, Heli Kirjastus
Toimetaja: Monica-Linde Klemet
Kujundaja: Liis Karu
Tagakaane foto: Evelin Sulg

Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused. (Toimetaja Monica-Linde Klemet)

"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

Mõned lõigud raamatust:

"Joel saab mu eemaletõmbuva keha rahutusest aru, langetab mu seljal lebanud käe, kuid kokkupõimitud käed jätab seotuks. Midagi rääkimata lähme saalist välja. Järgnen talle sõnatult, sest kui ma midagi ütleks, reedaks see kindlasti segaduse mu sees." (lk 36)

"Elus ei ole kõik asjad lõbusad. Mõnikord tuleb ennast sundida ja hambad risti vaeva näha. Alles seejärel läheb lõbusaks... kui siiski." (lk 53)

"Sa ei kujuta ette, kui kurb tunne see on, kui oled kogu aeg mingis hullus rahvamassis.. Ja samal ajal oled täitsa üksi," lausub ta taaskord unistavalt kuhugi kaugusse vaadates. (lk 68)

"Tunnen taaskord, kuidas põlved muutuvad nõrgaks. Ma ei saanud niigi aru, mis toimub ja poiss külvab oma mitmetimõistetavate sõnadega jälle segadust. Ta ütleb nii palju... ja samas veel rohkem jätab ütlemata." (lk 132)

Edasi loe raamatust!

M. Hatfield "Vampiiri vari" (aprill I)

2011 a
324 lk
Kirjastus Ersen

Kuigi mul on mitu raamatut veel pooleli (näiteks Anna Karenina 2.osa ja noorteka Pärast 2.osa jne), siis lõpetasin vahepeal hoopis ühe vampiiride raamatu. Kuna ma viimasel ajal harrastan jälle raamatupoodides nuuskimist (see, et käid pikalt raamatupoes ringi, silitad raamatuid, nuusutad, loed sisu kirjeldusi, sirvid jne), siis tõin taaskord koju ühe 2,99€ maksva raamatu.

Algus oli isegi midagi. Vampiiriprintsess Alexia vangistas draakoniisanda Declani, kelle vanemad vampiirid just tapsid. Sellest mõttest oleks võinud päris ilusa loo kokku kerida. Minu jaoks autor seda aga ei teinud.

Jah, otse loomulikult armusid nad teineteisesse ja ületasid takistusi, aga see kõik oli ebaloomuliku (mitte, et vampiirid ja inimeseks muutuvad draakonid saakski üldse väga loomulikud olla). Kõik juhtus kogu aeg. Asjadeni ei viinud loomulikud arengud, vaid kogu aeg juhtus midagi ebaloogilist. Pääsemiseks või muudeks tegemisteks ilmusid äkitselt vajalikud asjad ja kõik laabus, kui pidi, kuigi enne selleks migit vihjet ei olnud.

Väga pinnapealne lugu. Pidevalt ei saanud ma aru, kas ma sain ütlemata asjadest õigesti aru või mitte, sest neid lihtsalt polnud kirjas. Peale selle ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli noorte või täiskasvanute raamat, sest minu arust ei sobinud see kummalegi.

Aga noh, vampiirid pidavatki eile päev olema. Üks raamatukogu töötaja ütles mulle nii.

Blogiauhinnad 2016

Sel aastal osalen ka mina Blogiauhinnad 2016 jagamisel. Üritusest saad pikemalt lugeda Blogiauhinnad 2016 lehelt.

Minu lugemisblogi on kirjas raamatublogide kategoorias. Mida rohkem on osalejaid, seda vahvamad alati sellised ettevõtmised on. Kui sa pead ka raamatu- või mõnda muud blogi, siis pane ennast kirja siin ja osale samuti blogiauhindade jagamisel!

A. Todd "Pärast" (märts II)

558 lk
2015, Buduaar Meedia OÜ

Mulle tõesti meeldis! Esimesel päeval lugesin 400 lehte, aga kuna ise maani haige ja lapsed ka kodus, siis rohkem ei jõudnud. Nii tuligi viimased 158 lehte järgmiseks päevaks jätta.

Viimasel ajal olen jälle jõudnud mitmed korrad harrastada oma lemmiksporti- üksi raamatupoes jalutamist, raamatute sirvimist, sisu tutvustuste lugemist. Nii mulle ka "Pärast" ette jäi. Ühel päeval jäi ette ja järgmisel läksin ja ostsin ära. Ma ei osta endale tavaliselt (eriti sellise hinna eest!) ühekordseks lugemiseks mõeldud raamatuid, aga esimesest hetkest oli selge, et see raamat toetab minu enda hetkel pooleli olevaid teoseid.

Võin kindlalt öelda, et need, kellele meeldib "Pärast", neile meeldib ka minu varsti ilmuv noortekas "Ütlemata sõnad". See lihtsalt on nii:

Klassikaline lugu tublist tüdrukust ning segase tumeda taustaga "pahast poisist", kes jupi kaupa avaneb ja paremaks muutub.

Mõnusalt liikuvalt kirjutatud. Enamasti dialoogile keskenduv. Midagi erilist ei juhtu, kuid pinge on kogu aeg üleval. Samas- umbes 400ndal leheküljel muutub veidi tüütuks, et alati, kui asjad lähevad hästi, siis kohe lähevad uuesti halvasti. Kuna see juhtub nii kiiresti ja nii tihedalt, siis erilist sidet ühegi hästi-, ega halvastiminekuga ei tekki. Saan aru, et selline stiil tuleb sellest, et algselt on lugu netis jupi kaupa avaldatud. Kuna seda seeriat on veel päris-päris mitu raamatut, siis vot seda ma enam ette ei kujuta, et kuidas sama teemat veel väga edasi saaks venitada? Aga eks ma hiljem püüan seda kusagilt edasi lugeda. Seda ma küll ei viitsi oodata, et millal järgmine lugu eesti keeles ilmub.

Minu jaoks on märk veel see, et nutta ma küll kordagi ei saanud.

Seksistseenid on jah täitsa olemas. Pidevalt. Minu jaoks on noortekaid kirjutades alati küsimus, et kas ja kui palju seksi? Ühes mu noortekas on väga vähe seda kirjeldatud ja juba kuulsin, kuidas üks ema oma 15-aastasel tütrel seda lugeda ei lubaks. No "Pärast" pole sel juhul jah üldse tema teema. Ilma seksi (ja seksilaadse tegevuseta) oleks see raamat vist poole lühem.

Nii et mulle jah meeldis ning igaks juhuks märgin ära, et minu noorteromaan "Ütlemata sõnad" on kirjutatud enne selle raamatu lugemist. 

L. Tolstoi "Anna Karenina" I osa (märts I)

479 lk
1978, Eesti Raamat

Olen varemgi kirjutanud, et ma olen see oma arust päris palju lugenud inimene, kes on koolid jms lõpetanud enamusest suurtest klassikutest mööda pääsenult. "Anna Karenina" on järjekordne raamat, mida minu arust on kõik teised lugenud ja mina siiani polnud. Siis nägin ühel hetkel kogemata mingit osa sellest filmist ja tuli jälle meelde, et mu lugemisplaanis on "Anna Karenina" juba ammu kirjas.

Kuna praegu on loetud vaid I osa, siis tegelikult on lugu ju veel poolik.

Vene kirjandus on mulle millegi pärast alati meeldinud. Keskkooli ajast on eriliselt meeles Turgenevi teosed. Praegu mõeldes on selle põhjuseks vist ikka see üks ja sama keelatud armastuse teema, mis mind võlub. Sellest saab ju nii erineval moel kirjutada. Nii on ka "Anna Karenina" ju tegelikult lugu keelatud armastusest ja sellest, kuidas ümbritsevate reeglite järgimine inimesele mõjub ning lõpuks hoopis vastupidiselt tööle hakkab.

Võiks öelda, et Tolstoi teos on oma kaasaja realistlik naistekas (oi, ma kuulen juba hammaste kiristamist, et kuidas ma klassika kohta nii öelda julgen, aga mõte jääb samaks).

S. Veskimees "Lõputu juuni" (veebruar I)

189 lk
2013, Kirjastus Fantaasia

Jätkan vabaerakondliku kirjandusega. Ehk siis kirjandus ise pole erakonnalik, vaid autor minu jaoks tuttav just erakondlikust tegevusest. Ats Miller (kirjanikuna Siim Veskimees) on minu jaoks tuttav just nii. Ja tänu sellele jõudsingi teoseni "Lõputu juuni".

Olen juba varem kirjutanud, et fantaasia ei ole päris minu maailm. Olen siin küll fantastiliste noorteraamatutega tutvunud, kuid Veskimehe raamat on ikka päris teine maailma. Sõna otseses mõttes.

Autori enda kodulehel on selle kohta kirjutatud nii:

Algas tolle romaani mõte sellest, et mis saaks, kui kuidagi väga lihtsalt oleks võimalik minna kuhugi ära. Kusjuures mitte teisele maale, kus sul on ees selle paiga kultuur; sest tühje kohti tänapäeva maailmas enam ei ole. Loo paigaltsaamise põhiprobleem seega oli, kuidas tekitada olukord, kus piltlikult öeldes oleks igal inimesel võimalik leida oma austraalia või ameerika, kuid säiliks siiski mingisugune kontroll mineku üle. (Lugu sellest, kuidas suvalistes kohtades on suvalisi uksi suvalisse kohta, on hoopis teine lugu teiste probleemidega...) Kuna ma ei tahtnud sisse tuua ka kauget tulevikku, tahtsin, et see lugu algaks siin ja kohe, nö tänastes oludes, tuligi sisse tuua võõrmõju – marslased oma miljardite aastate eest kadunud tsivilisatsiooniga. Eks sedagi oli omamoodi lahe kirjutada (loodan, et ka lugeda) ja kuid see ei ole peamine.

Peamine on valikutes – see ei ole spoiler, kui ütlen ära, et ühel hetkel jõutakse olukorrani, kus igal Maa rahval on mõni kuni mõnisada „täheväravat”, mis avanevad inimesele igati sobivatele planeetidele. Enamasti hea kliimaga ja suhteliselt ohututele planeetidele (või vähemalt on selline paik, kuhu see tähevärav, minu raamatu mõiste „tünn” avaneb). Mida inimesed teevad? Mis juhtuma hakkab? Kuidas eestlased käituvad?

Nii et minu jaoks oli see teos jah huvitav lugemine täitsa tühja koha pealt ehk esimene "linnuke" selles žanris. Nii pole mul seda millegagi võrrelda, ega kuidagi hinnata. Raamatus leiab korduvalt atsilikku otsekohest halvastiütlemist... mille varjus saad aru, kui hästi ta tegelikult ütles ja kui edasiviiv mõte see oli. Oska ainult lugeda.

Mõnus retk teise maailma!