neljapäev, juuli 17, 2008

A.Ripley "Scarlett" 1.raamat (juuli II)

Mõned päevad tagasi tuli kindel soov lugeda Scarletti. See on siis järg raamatutele "Tuulest viidud". Tegelikult olen varem kõik "Tuulest viidud", "Scarletti" ja "Rhetti" raamatud läbi lugenud, seega oli tegemist teadliku valikuga, see uuesti läbi lugeda.

Scarlett on naine, kes läbi aegade nautis tähelepanu kõigis oma tegemistes. Tihtilugu sellega, et rikkus tolle aja reegleid. Samas oli ta iirlaslikult põikpäine, eriti konkreetse eesmärgi poole liikudes. Ta võis (nagu tollel ajal vist naistele kombeks) päevad läbi muretsed garderoobi pärast, kuid samas vajadusel viimseid jõuvarusid kasutusele võttes töötada puuvilla põllul jne.
Ripley kirjutatud "Scarletti" raamatu esimeses osas on üheks teemaks Scarletti mure oma äride pärast, kuid sellest suurem: soov tagasi saada oma abikaasa Rhett, kes arvas, et Scarlett teda ei armasta.
-----
"Too argpüks (naine, kega scarlett nägi peeglist) ei olnud Scarlett O´Hara. Scarlett O´Hara poleks- kuidas seda öeldaksegi?- südamevalu käes närbunud. Scarlett O´Hara poleks pead liiva peitnud ja rajanud kõike ainult lootustele. Tema oli alati vastu astunud ka kõige hullemale, mis maailmal talle pakkuda oli. Ja nüüdki astub ta ohtudega rinnutsi ja saavutab kõik, mida tahab."
----
Rhett tõstis pea ja lausus väga tasa: "Ma kardan... kardan, et see hakkab otsast peale (suhe Scarlettiga). Ma tean, et ta on südametu, äärmiselt isekas, ta on laps, kes sirutab nuttes käe kanni järele, aga kui see tal käes on, virutab selle vastu maad puruks... Kuid on hetki, mil ma kipun unustama, mida ma tean- kui ta kallutab pead talle nii omase nurga all... kui ta naerab oma õõmsat naeru... või kui ta äkki nagu teise maailma kaob..."

Kommentaare ei ole: