Pühapäev, september 13, 2009

K. Murutar "Eedeni aed" (september I)


Keset Martin Lutherist ja pühakirjast rääkiva essee kirjutamist läksin hoopis raamatukokku ja otsisin üles paar raamatut, mis on mul nimekirjas: "neid raamatuid tahan lugeda!". Üks selle nimekirja raamat oli Kati Murutari "Eedeni aed". Ma ei tea, miks ja kuidas see raamat minu nimekirja sai, aga hea oli, et sai. Nimelt- MEELDIS VÄGA! Peale raamatu lugemist lugesin ka mitut tema artiklit, seega ei olegi enam kindel, et kas asjad, millest räägin, on raamatust või artiklitest.

Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Ma kardan, et üks põhjus, miks ma lausa neelasin seda raamatut oli, et see oli nagu tasuta käsiraamat tulevikust. No ma olen ju ka terve lapsepõlve unistanud, kuidas mul tulevikus hakkab olema palju hobuseid ja koeri... ja lapsi ka. Ja see unistus pole siiani üle läinud. Kati raamat andis julgust, et äkki ei peagi unistamist lõpetama? :-)

Samas oli palju juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."

Kommentaare ei ole: