Pühapäev, detsember 27, 2009

T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid." (detsember)


199 lk
Raamatu sisu võib lühidalt kokku võtta autori enda sissejuhatuses toodud sõndaega:
"Inimene on olend, kes leiab oma tõelise olemuse ja identiteedi siis, kui ta avastab tõsiasja, et Keegi armastab teda. Armastuse imet suudab inimene kogeda vaid juhul, kui ta nõustub tunnistama omaenda nõrkust ja jõuetust."

Selle raamatu lugemine ei lähe kiiresti, sest iga peatükk on mõtlemapanev. Tihti isegi iga lause. Tundub, et tekst nagu polegi pikk, aga ühte lausesse või teksti lõiku on kogutud väga sisutihe mõte, nii et mõtlemist jätkub tükiks ajaks.

Minu arvates on Hellsteni käesolev raamat üks sellistest teostest, et kui seda tervelt ei viitsi läbi lugeda, siis võid selle suvalise koha pealt lahti lüüa ja kasvõi natukene lugeda. Äkki leiad just selle koha, mis sind aitab. Tegemist on raamatuga, mis on mõeldud kõigile, aga iseasi, kuidas igaüks jälle aru saab. Kui kõik raamatus toodud mõttekäigud on võõrad ja uudsed, siis tasub kindlasti uuesti lugeda, aga usun, et mingit abi või mõtlemisainet jätkuv sellest kõigile.

Hellsten on muude teemade seas käistlenud seda, et:
- inimesed ei saagi tihtilugu täiskasvanuks ning jäävad otsima inimesi, kellele panna vastutust oma elu eest, nagu nende vanemad seda lapsepõlves oleksid pidanud tegema;
- tihti jätkame oma vanemate tehtud vigu ning teeme oma lastele haiget nii, nagu meile tehti, sest ei oska selles midagi imelikku näha. Sellest ringist saab välja vaid seda tunnistades;
- kõigest kõige olulisem on ARMASTUS!;
- kahtlemine ja segadusesolek on väärtuslikum kui igasugused kindlameelsed vastused, sest see näitab, et inimene mõistab, et tema pole maailmas kõige võimsam tegelane ning et ta pole võimeline ennast ise päästma;
- teistest erineda julgevad vaid need, keda armastatakse, kes tunnevad armastust. Teistest erinemine jätab üksi ning seega ongi see vaid tugevate "lõbu". Tugev saab olla aga ainult siis, kui tuntakse armastust ning kui tunnistatakse enda nõrkusi;
- nende inimeste ümber, kes ennast ise ei hoia ning kes pole endale oma mineviku ja enda isiksusega seonduvaid asju selgeks teinud (ja mõelnud), nende ümber on miiniväli. Kui ütled või teed midagi nende ümber valesti, võid astuda psüühilisele miinile, mis võib sulle palju haiget teha. See inimene ise ei pruugi aga teada, et tema ootamatu käitumise põhjuseks on see, et ta on enda elus olulised teemad jätnud läbimõtlemata;
- välisest rikkusest olulisem on sisemine edu ehk see, et inimene oskaks ja julgeks elada omal moel, tunneks iseennast, tunneks oma vajadusi, oskusi ja unistusi ning elaks neid kuulates.


Need ja paljud muud mõtted leiadki Hellsteni raamatust. :-)

Kommentaare ei ole: