Esmaspäev, jaanuar 31, 2011

J. Juul "Sinu tark laps" (jaanuar II)


224 lk
Nüüd, kui Mathias on üle 2-aastane ja teine sündimas, jõudsin oma lugemistega lõpuks lastekasvatuse teemani. Pereklubist leitud soovituse järgi sai mu valikuks Jesper Juuli "Sinu tark laps. Mida peab iga lapsevanem teadma lastekasvatusest ja suhetest lapsega 21.sajandil".

Täiesti julgelt võin seda kõigile lastevanematele soovitada! Ja vanavanematele ka!

Iseenesest on tegemist ülevaatliku raamatuga, kus räägitakse kõigist vanusegruppidest ja samas mitte ühestki väga põhjalikult. See aga ei häiri, sest põhiline, mida öelda tahetakse ongi lastekasvatuses üldine.

Väga hirmutavaid leide oli, mida saime kohe aru, et teeme oma lapsega valesti. Muutsime oma käitumist ja kohe muutus ka lapse oma! Selles mõttes oleme selles raamatus leitud oma kodus kohe praktiseerinud!!!

Kõige tähtsam sõnum sellest raamatust oli minu jaoks, et:
- me peame oma lapsi võtma kui täisväärtuslikke inimesi, mitte kedagi/midagi, keda me arendama ja juhtima peame! Jah, lapsed pole valmis võtma vastutust pereelu ja pere toimimise eest (see on AINULT lapsevanemate kohustus), aga lapsed oskavad öelda, mis on neile hea ja mida neil on vaja!!! Lapsi tuleb kuulata ja jälgida sünnist saadik ning nende arvamust arvestada. See pole sama, et laps peab saama kõik, mis tahab, aga laps peab saama aru, et ta on olemas!!!

-Laps on väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ta on olemas! Last ei armastata sellepärast, mida ta teab-teeb-oskab, vaid sellepärast, et ta on LIHTSALT OLEMAS!!!


Enamus meist on kogenud kasvatust, kus vanemad ütlevad, mis on lastele hea. mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem püütakse kasvatada. Mina sain sellest raamatust õigustust oma arusaamisele, et lapsi saame kasvatada põhiliselt enne kooliiga (või isegi 3-4 esimest eluaastat). Seejärel hakkavad neid mõjutama sõbrad, ühiskond jms. Seega kui lapsepõlves on töö tegemata, siis teismeliseeas on natuke hilja suure kasvatustööga alustada!!!

Samuti räägitakse vanast tõest, et me kipume lapsi kasvatama nii, nagu meid kasvatati. Ehk et me ei pruugi rahul olla sellega, kuidas meie vanemad meiega käitusid, aga me anname selle oma lastele ikkagi edasi! Seega sellest ringist väljumiseks tuleb teadlikult oma tegevust jälgida ja püüda aru saada, milline lapsepõlve sündmus su enda käitumises sellised tagajärjed on tekitanud.

Ma mõtlesin hunniku tsitaate ka siia kirjutada, aga nüüd arvan, et see raamat toimib ühe tervikuna ja kõigil, kellel on laste või lastelastega tegemist, tasub seda lugeda.

Kommentaare ei ole: