Laupäev, juuni 25, 2022

L. Genova "Iga mängitud noot" (juuni I)

 272 lk

2022, Ühinenud Ajakirjad

Selle raamatu haarasin raamatukogust kaasa klahvide pärast. Muusika. Nootide. Noodivõtmete. See suvi on kuidagi täitsa lugemistühi olnud ja muusika kaudu lugemiseni tagasi tulla tundus hea mõte. 

See raamat polnud aga üldse see, mida ootasin. See on ju väga hea, sest mis mõtet on lugeda raamatut, mille puhul ootused täituvad. Ise kirjutades saad raamatu, mida tahad. 

"Iga mängitud noot" räägib armastatud kontsertpianistist Richardist, kellel diagnoositakse ALS. See tähendab, et alustuseks halvab haigus ta parema käe ning vaikselt edasi ka kogu ülejäänud keha. Teos jälgibki samm sammult populaarse pianisti hääbumist. Nii kehalist kui vaimset. Kogu lugu oli ühelt poolt aeglane kulgemine, kuid tegelikult toimus selle taustal väga palju muud.

Eriti praegust aega arvestades puudutas mind suhete korrastamise teema. Surma lähenemine on hea motivaator suhetega tegelemiseks. Nii iseenda kui ümbritsevatega. 

Richardi elu varjutas ühelt poolt tema isa pettumus pojas, sest isa arvates tegeles poeg millegi nii ebameheliku kui muusikaga. Vahet polnud, et poeg oli selles väga hea. Teiselt poolt polnud Richard ka ise väga hea isa ning eelistas klaverit oma lapsele. Valusalt näidati teoses, et kui arvame, et meil on selliste möödalaskmiste korrastamiseks aega, siis kas me tegelikult teame, kui kaua on meil veel jäänud aega, et saata see kiri, milles kõike selgitada? Kui kaua võime öelda sõnu, mis on ütlemata? Kui kaua oleme võimelised, et öelda või kirjutada seda, mis veel on lähedastele ütlemata? 

Lugedes sai minu jaoks üha selgemaks ka mõte, kuidas ma ei taha, et mul oleks üks laps. See on ikka väga raske, kui sul on nö kõik panused ühel kaardil. Vastastikuse vastutuse panused on kõrged ja see tundub hirmutav. 

Nauditavad olid retked klassikalise muusika palade siseellu. Minu jaoks on alati huvitav jälgida, kuidas muusikud lugudest räägivad ja mõtlevad. Sellest teosest sai kindlasti mingi pildid selle kohta. 

Oluline teema oli ka naise roll ja valikud. Sellest on tänasel päeval väga palju juttu, et pereelu mõjutab naiste karjääri rohkem. Sest naised lihtsalt teevad tihti valiku mingil eluperioodil rohkem aega perele kasutada. Aga sellel on tagajärjed. Käesolevas loos toetas naine mehe karjääri, kuigi tegelikult oli ta ise hulga lootustandvam pianist. Huvitav oli jälgida neid mõtteid ja tundeid, millega naine aastakümneid pärast oma valikuid pidi hakkama saama. Naine, kes pidi mehele sobimiseks halvem olema, ennast halvemana näitama ... Mees, kes hoidis eemale, kui naisel läks hästi ... Naise hirmud, et äkki ei saa hakkama ja parem ei proovigi... Päris valus oli tunda naise mõistmist, et kõik takistused on vaid meie peas. Samas hea meeldetuletus. 

Põnev oli loo juures, et klaver oli justkui omaette tegelane. Keegi, kelle suhtes olid tegelastel tunded. Keegi, kellest oli vaja lahti lasta. Keegi, keda tuleb leinata. 

Minu jaoks tekkisid lugedes paralleelid raamatuga "Mina enne sind". Vahe oli selles, et käesoleva raamatu peategelane oli lihtsalt suht ebameeldiv, samas kui Willi oli pärast lugemist raske unustada. Samas mõistan, et eks need vaikselt suremise lood ongi sarnased. Tavaelu omad ju ka. Ja neid aeglaseid suremisi näeme ju ikka aegajalt. Igaüks omamoodi ja samas suures plaanis sarnased. Kas suudaksime neist aeglastest suremistest ja surijate kahetsustest õppida nii, et poleks uut surijat vaja, et taas vanu õppetunde õppida? 

Ühe teemana tõstatas teos minu jaoks ka õige kindlustuse valimise teema. Tegelen ka ise praegu sellega, et õige kindlustus õigeks asjaks valida, aga see on päris keeruline. Teos tõstatas hästi teema, et võid küll ennast ilusti kindlustada, aga kui sul lõpuks vaja on, siis kindlustus ikka ei kata ühte ja teist ning kusagil on mingi õiguslik auk, mille tõttu pead ikka ise oma kulud katma. Seega kas oleks ennetavalt vaja kasutada muid kindlustamise meetodeid traditsioonilise kindlustuse asemel? Kes teaks, mis on õige ja millises olukorras milline valik parim? 

Nagu traditsioonilised surijate mõtted, tuletas ka see lugu meelde, millised on igapäevased asjad, mis tunduvad taevalikud, kui neid enam kasutada ei saa: tahke toidu söömine (vahet pole, millise), kõigi oma käte ja jalgade kasutamine igapäevaseks liikumiseks, maitsete tundmine, ise hingamine ... 

Kokkuvõtlikult ei ole see raamat kindlasti mugav lugemine. Samas ka mitte lootusetu halamine. Tegemist on küll mineviku varjudes liikumisega teades, et tulevikku ei ole. Ühelt poolt on tegu suht tumeda looga ja samas ikkagi kuidagi lootusrikka liikumisega. Igal juhul oli aga teos haarav ning erinevaid tundeid tekkis lugemise käigus mitmeid.

***

Ukrainakeelse lasteraamatu "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" saad tellida siit: ukrainakeelne lasteraamat
 
Minu uue noortraamatu saad tellida siit: "Mälestusteta suvi", 2.osa. 
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.  

Kommentaare ei ole: