laupäev, mai 17, 2025

D. Šostakovitš "Tunnistus" (mai II)

268 lk

2002, Vagabund

Seda raamatut olen varem ka korra lugenud, täpselt 10 aastat tagasi. Täpselt sama raamatut. Sellel raamatul on nimelt vahel need vanasti kasutuses olnud kaardid, mille peal on ilusti mu viimase laenutuse aeg ja allkiri peal. 

Mäletan, et tookord jättis see raamatu mulle väga sügava mulje. Kirjutasin välja palju tsitaate, mis mul siiani ühes kaustikus alles on. 

Vene helilooja Dmitri Šostakovitši elulugu on järgmine raamat minu praeguses heliloojate ja muusikutega tutvumise faasis. Hiljuti lugesin Giuseppe Verdi ja Niccolo Paganini kohta. 

Šostakovitš oli helilooja ajal, mille kohta olen korduvalt varemgi öelnud, et mul on nii hea meel, et ma sel ajal kirjanik ei olnud, sest ma ei kujuta ette, kuidas selline käsu peale kirjutamine võimalik on. Seda raamatutki lugedes mõtlesin korduvalt imetlevalt, et küll peab ikka suur loometahe olema, et kirjutada oludes, kus väga paljudel on õigus sulle öelda, kuidas oma loomingut tegema peaksid. 

Eile vaatasin Artises filmi "Meister ja Margarita", mis oli minu jaoks esimene kokkupuude selle looga. Jah, tean, et raamat oli koolis kohustuslik kirjandus, aga ma lugesin kooli ajal nii palju, et pääsesin kuidagi väga paljudest kohustuslikest lugudest. 

Selles filmis (ja ilmselt siis ka raamatus) oli aga mõte, mis võttis minu jaoks väga hästi kokku Šostakovitši loo. See lihtsalt käis ilmselt selle ajastu kohta. See kõlas umbes nii, et kirjaniku teos keelati teatris ära, kuna selles oli lugu, mis eile kõlbas, aga täna sisaldas asju, mis on keelatud. Ehk et autorina ei teadnud sa, kui kauaks su loodu on lubatud. 

"Tunnistus" sisaldas palju mõtlemapanevaid lauseid nii elu kui muusika kohta, mis ka tänasel päeval kõnetavad. 

Üldiselt aga ei suutnud ma meenutada, mis mind selle raamatu juures eelmisel korral nii vaimustas. Jutt oli päris hüplev. Selles oli palju juttu minu jaoks täiesti võõrastest inimestest. Šostakovitši isiklikule elule väga leheruumi pühendatud ei olnud. Pigem ikka üldisemalt ühiskonnas ja muusikaelus toimuvale.

Šostakovitš oli ilmselgelt õnnetu ning tal oli raske võimudele meeldimise mängudega kaasa minna, kuid ... seda tegemata ka ei saanud jätta. Kuigi saan aru, et paljuski ta ikkagi suutis endale kindlaks jääda. Ehk et selline õnnetu tunne oli kogu teoses üleval.  

Ajastu ning tolle aja loomeinimeste elu kohta andis see raamat kindlasti mingi pildi ning tema muusika tundub nüüd eelnevast veelgi huvitavam. Eks jätkan oma avastusretke. 

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse 
e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.


Kommentaare ei ole: