467 lk
2012a, Random House Books
Olen fantaasiakirjandust nüüd juba aastaid lugenud, kuid see teos oli tõesti täiesti teistsugune lähenemine neile teemadele. Hartman on loonud maailma, kus draakonid saavad võtta inimkuju ja on ratsionaalsed, peaaegu emotsioonitud olendid. Draakonite ja inimeste vahel on kohati raske vahet teha. Samal ajal käib kogu möll selle ümber, et säilitada rahulepingut, mis aastaid tagasi draakonite ja inimeste vahel tehti.
Peategelane Seraphina on 16-aastane tüdruk, kes on pooldraakon ning seega ühiskonnas tõrjutud kohal. Õigemini - ta ise hoiab eemale, sest enamik teisi tegelasi ei tea tema saladust. Samal ajal on ta aga tugev, targalt ettevaatlik, aga mitte passiivne. Mulle meeldis, et ta polnud järjekordne nõrk tüdruk, kes kahenädalase treeningu järel aastaid treeninud mehi alistama läheb. Tema jõud ei tulenenud mitte võitlusoskusest või maagilistest võimetest, vaid lihtsalt intelligentsusest ja aususest iseenda suhtes. Keegi, kellega võiks päriselt suhestuda (noh, kui unustada ära, et ta suurim õpetaja on draakon ... kes on ka ta onu ... jne).
Romantika oli samuti teistsugune kui paljudes teostes. Tegu oli keelatud armastusega, kuna Seraphina armastatu Kiggs oli printsessi kihlatu. Ülimalt romantilisi stseene väga palju ei olnud. Samal ajal olid suured tunded aga pidevalt õhus. Seraphina ja Kiggsi vahel peetud vestluste puhul oli kogu aeg õhus midagi suuremat - igas sõnas ja pilgus. Nii oli see romantika kuidagi väga realistlik.
Minu jaoks ei olnud tegelikult väga lihtne seda raamatut lugeda, sest inglise keeles on mul niigi keerulisem lugeda, kuid selles teoses oli väga palju oma sõnavara. Raamatu lõppu jõudes leidsin muidugi autori poolt kokku pandud sõnade seletused ... ehk siis ilmselt pidigi see isegi inglise keelt paremini valdavale inimesele keeruline olema.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et Seraphina ei ole lihtsalt järjekordne fantaasiaraamat. See on lugu identiteedist, kuuluvusest, tõe otsimises ja julgusest olla ise ka siis, kui maailm sind selle eest karistada tahab. Lisaks on see minu jaoks üks romantilisemaid lugusid, mida viimasel ajal lugenud olen ... kuigi otseseid romantilisi stseene oli seal ikka väga vähe.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse
e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar