J.Bowker "Cambridge´i illustreeritud religioonide ajalugu" (oktoober)

John Bowker´i koostatud ülevaade erinevatest religioonidest oli kohustuslik kirjandus aines sissejuhatus maailmareligioonidesse.

Tegemist on küllaltki mahuka ja huvitava raamatuga, milles illustratsioonide ja fotode kõrval väga palju (üle 300 lehekülje) sisukat teksti erinevate religioonide kohta (nt hinduism, budism, islam, judaism, kristlus, Vahemere religioonid, Jaapani religioonid, Hiina religioonid jne).

Raamatu tagaküljel on öeldud, et:

"Religioon on kujundanud iga kultuuri ning mõjutab jätkuvalt meie kõigi elu. Cambridge´i illustreeritud religioonide ajalugu näitab, kuidas erinevatest kultuuridest kasvasid välja maailma tähtsaimad usundisüsteemid; kuidas nad mõjutasid ümbritsevat sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku keskkonda ning kohanesid sellega."

See teos on kergesti mõistetav, kuid samas väga palju hõlmav. Seega piisavalt hea, et olla kohustuslik kirjandus (nagu meil), kuid samas piisavalt lihtne ja loogiline iga tavalugeja jaoks, kes soovib ennast religioone puudutavaga rohkem kurssi viia.

C.S. Lewis "Lihtsalt kristlus"

Nagu lubatud, on "pehmed" ajad möödas ja taas aeg asjalikuma kirjanduse käes.
C.S. Lewise raamatut "Lihtsalt kristlus" soovitas Arne Hiob lugeda meil fundamentaalteoloogia loengu raames. Tegelikult on juba varemgi olnud plaan see raamat kätte võtta ning kõige Lewisega seotu soovitajana tuleb esimesena meelde tegelikult hoopis Toomas Nigola. :-)

Ja kuigi ma olin "Lihtsalt kristluse" raamatust kui sellisest varem kuulnud, siis tegelikult oli mu info puudulik ja ma sain ikkagi petta :-D Nimelt ilma lähemalt uurimata eeldasin, et "LIHTSALT kristlus" räägib kristlusest lihtsalt. Tegelikult on käesolevas teoses hoopis jäetud kõrvale kõik see, mis erinevatel kristlastel on erinev ning keskendutud hoopis kristluse tuumale ehk "puhtale kristlusele", selgitatakse kristluse põhitõdesid.

Lugemine ei läinud sugugi kiiresti, sest mõtlemapanevaid arvamusi ja seletusi oli igal leheküljel. Väga raske on midagi konkreetselt välja tuua. Kui algselt pealkirja järgi arvasin, et tegemist on seletustega nö beebi-kristlastele, siis lugemise käigus sain aru, et mõne aja pärast tuleks see raamat mul kindlasti uuesti kätte võtta, et kõigest rohkem aru saada.

Endale tegin raamatust 6-leheküljelise kokkuvõtte, kuid siinkohal toon välja väga vägivaldselt valitud mõned tsitaadid:
- "Kristlus käsib inimestel meelt parandada ja tõotab andestust. Sellepäast pole tal sõnumit inimestele, kes ei tea, et nad on teinud midagi valesti, ega tunne vajadust andestuse järgi."
- "Laias laastus jaguneb inimkond mingit Jumalat või jumalaid uskuvaks enamuseks ja üldse mitte mingit Jumalat uskuvaks vähemuseks. Ses suhtes sarnaneb kristlus enamusega- /---/ religioonidega, mis kõik vastanduvad materialismile."
- "Inimene, kes tõrgub mis tahes valdkonnas tunnustamast autoriteete, nagu mõni teeb religiooni puhul, peab olema rahul sellega, et ta elu aeg mitte midagi ei tea."
- "Põhiliseks patuks ja kõige suuremaks paheks on inimese uhkus. Uhkus viib kõikide teiste pahedeni; see on täielikult jumalavastane hoiak inimese vaimus."
- "Headusel ja kurjusel on tendents kasvada. See on põhjus, miks meie igapäevastel väikestel otsustel on nii suur tähtsus."
- "Teoloogia on nagu maakaart./---/ Samuti ei jõua me kuhugi, kui vaatame küll kaarti, kuid ei lähe merele. Aga ilma kaardita ei ole meil võimalik orienteeruda."
- "Kui inimest ei huvita teoloogia, ei pruugi see tähendada, et tal pole Jumalast üldse mitte mingit ettekujutust, aga kindlasti tähendab see, et tal on terve hulk valesid, ähmaseid ning ajast ja arust kujutlusi."

Lühidalt öeldes tunnen pärast selle raamatu lugemist ennast natukene kindlamalt, kuid samas ka ebakindlamalt, kuna mitme asja suhtes sain aru, et tean neid ja mõistan, kuna olen juba varem õppinud või kogenud, kuid oli ka palju teemasid, mille puhul mõistsin, kui palju on veel seda, mida ma ei tea. Aga see on hea, sest nüüd saan edasi uurida! :-)

E. Väljaste "Päriselu Proletariaadi puiesteel" (september)

Taaskord sain loetud ühe softi raamatu ehk Elme Väljaste "Päriselu Proletariaadi puiesteel". Nagu umbes poolteist aastat tagasi rõõmustasin, siis mitte-üliõpilase ega mitte-õpetajana võisin endale mõnda aega lubada igasuguste kergete raamatute lugemist. Kuna ma sel aastal olen jällegi üliõpilane, on käes jällegi hulga keerulisemad teosed.

Käesolev raamat oli ühe naisterahva jutustus ja meenutused oma elust, alustades sellest, kui ta 70ndail noore miniana sattus tolleaegse ühiskonna elumudelisse- ämma ja äia pooleliolevasse individuaalelamusse Proletariaadi puiesteel ja jäi sinna aastateks.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle midagi andis, kuid teadsin, et tahan selle kindlasti lõpuni lugeda. Selline mõnus lihtsalt lugemine pärast pikka päeva. Võib-olla kõige rohkem andis see mõnusa teadmise, et keegi teine on elanud nii, nagu ma ise poleks valmis elama ja õnneks pole olnud vajadust nii elada.

Mõned tsitaadid:

- "Olen aastatega aru saanud, et kõige tähtsam ongi otsustamine. Otsustad mingi asja ära. Nii ma teen! Ja siis kasvavad just nagu nähtamatud tiivad selga. Uus energia kannab sind uute seatud eesmärkide poole."

- "Hoolimata aastaid kestnud põgenemistele suutsime hiljem, kui jäime omaette koju elama, luua kindlad ning toimivad peretraditsioonid. Ilma nendeta ei saa! Traditsioonid on nagu selgroog, mis toetab peres valitsevat vaimu ja hoiab kooselamise virge."

- "Palju inimesel vaja on? Sa ei võta ju enesega lõpuks midagi ühes. Milleks kõik need uhked majad ja autod, kui närvid on tuksis ja südamed seiskuvad ootamatult magamise pealt. Ütle, miks?"

K. Priilinn "Tüdruk nimega Maricruz"

K. Priilinn "Tüdruk nimega Maricruz" ei olegi tegelikult romaan, vaid lihtsalt noortejutustus. Kuna mul oli plaanis tutvude noortekirjandusega, siis sai see sellegi poolest läbi loetud.

Selle jutukese puhul sain aru, et mõne loo lugemiseks saab olla liiga vana. Või noh- mulle meeldib küll lugeda noorte- ja lastejutte, Lindgrenit võin siiamaani muudkui uuesti lugeda ja ikka nautida. "Tüdruk nimega Maricruz" aga pole selline lugu, mis väljaspoole raamatu sihtgruppi jäävatele inimestele midagi erilist pakuks.

Mõnus kerge paaritunnine lugemine, kuid erilisi emotsioone ei tekita. Kogu raamat, kõik tegevused ja tegelased jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ning mitte millessegi polnud kirjanik tegelikult süvenenud.

A. Vallik "Kuidas elad, Ann?" (august II)

Aidi Valliku kodulehel on kirjutatud, et "Kuidas elad, Ann?" on autori esimene pikem proosatöö noortele. Raamat näitab kolme nädalat 14-aastase Ann Keesi elust läbi peategelase enda silmade ning tormiliste sündmuste keerises, kuhu on ta tõuganud hoolikalt varjatud ning mahasalatud perekonnaprobleemid.

Sellest raamatust on viimastel aastatel ajakirjanduses väga palju juttu olnud ja juba ammu oli mõte seda lugeda. Võttis mitu aastat aega, kuni selleni jõudsin, kuid kahjuks pidin pettuma. Tegelikult ma ei teagi, mida ootasin, kuid tundus kuidagi väga üldine ja pinnapealne raamat. Kuna see teos on paljudes koolides (ma pole kindel, kas kõigis) ka kohustusliku kirjanduse hulgas, siis ootasin võib-olla rohkem süvenemist ja vähem lihtsalt pidutsemise, joomise jms kirjeldust. Kuid äkki annab see noortele rohkem kui mulle, kellest vanuse mõttes peaks selline eluetapp juba päris kaugel olema...

Võib-olla loen tulevikus ka selle raamatu järjed läbi, kuid 100% kindel selles pole. Hetkel võtan ette mõned järgmised eesti tänapäevased noortekirjanikud (kirjanikud, kes on vähemalt ühe teose kirjutanud :-P ) , sest sooviks saada laiemat pilti sellest, mida siis noortekirjanikud kirjutavad ja millisena tänapäevast noorteelu kirjeldavad.

L. Bagshawe "Ülalpeetav naine" (august I )

Ühel päeval P.-J. raamatukogus käies olin üliõnnelik, sest sain hunniku raamatuid, mida olen tükk aega planeerinud lugeda. Louise Bagshawe "Ülalpeetav naine" oli üks nende seast.

Kui ma olin tükk aega lugenud, tuli midagi tuttavat ette. Kuna Bagshawe "Karjääritüdrukud" mulle väga-väga meeldis, siis arvasin algul, et äkki kirjanik on ennast mõne teema puhul korranud ja seetõttu tulebki tuttav ette. Aga see hakkas korduma... ja lõpuks sain aru, et olen seda raamatut ka ikkagi lugenud. Kuigi ma ei mäletanud, et mis lõpuks sai, siis ikkagi kadus kuidagi raamatu võlu. Iseenesest on "Ülalpeetav naine" hoogne ja nooruslik, kuid varsti muutub väsitavaks pidev tähelepanu pööramine inimeste riietele ning seksuaalsetele tunnetele avaldumisele või mahasurumisele. Kuidagi natuke labaseks muutub. Kuid raamatu üldises mõttes lisabki see raamatule "kergust" juurde.

Sellegi poolest pole tegemist puhta naistekaga, vaid kindlasti on selles ka häid mõtted ja motivatsiooni, kuna näidatakse, et igasugustest rasketest olukordadest on võimalik välja tulla. Raamat "Karjääritüdrukud" meeldis mulle küll rohkem, kuna oli kuidagi värskem, kuid sellegi poolest julgen soovitada ka käesolevat raamatut.

A. Campbell "Paadimaja" (juuli III)

Alexandra Campbell on oma raamatus "Paadimaja" kirjeldanud põhiliselt ühe naise elu tema elu raskel hetkel, kui tuleb otsustada, kas hakata uuesti koos elama mehega, kellega ta on peaaegu lahutatud ja mitu aastat eraldi elanud? kas võtta töökohast vastu koondamispakkumine või halvem töökoht ? võtnud vastu koondamise- mis saab edasi? millega ta suudaks tegeleda? kuidas hakkama saada (eriti ilma meheta) üle pea kasvava poja kasvatamisega? jne

Samuti on püütud näidata kolme erineva põlvkonna inimeste elu ja seda, kuidas esimese põlvkonna teod ja tegematajätmised kolmanda põlvkonnani välja inimesi mõjutavad, kuigi me tihti seda ei näe (või ei tea, kuna ei tea oma vanavanemate elust piisavalt palju).

Üldiselt oli päris huvitav lugemine, kuigi mul läks ikka üle nädala aja, et see raamat läbi lugeda. Lõppkokkuvõttes järgi mõeldes, olid seal palju sündmusi ja erinevaid tegevusliine, mis olid päris hästi kokku "liimitud", aga mitte piisavalt hästi, sest "õmbluskohad olid näha", kohati tundus pingutatud seoste toomine ning mõne detaili väljatoomine, kuna mõne lehekülje pärast oli oluline, et lugeja varem mingit detaili märkaks. Raamatut polnud eriti keeruline käest ära panna ning... kahjuks juhtus sedagi, et kui järgmisel päeval edasi lugema hakkasin, ei mäletanudki enam, millega tegevus eelmisel korral lõppes. Seega väga meeldejääv ei olnud, kuid seda lugemist kindlasti ei kahtse.

Kuna olen lugenud ka Campbelli "Firmapidu" (mis tuli mulle meelde alles "Paadimaja" lugemise keskel, kui stiil hakkas kuidagi tuttav ette tulema), siis "Paadimaja" oli minu jaoks selle kirjaniku teostest kindlasti parem ja sisukam.

Mõned tsitaadid:
- Naisele meenus liiga hilja ema lemmikväide, et meestele ei meeldi, kui neid kritiseeritakse. Loomulikult hetkeni, mil nad su abikaasaks saavad, sest vähemalt oma vanemate abielust oli Dora järeldanud, et pärast abiellumist võisid naised õelutseda nii palju kui tahtsid.

- Ta mõtles sellele, kui kõvasti nähakse vaeva kõikvõimalike asjade- ka tarkuse- omandamise nimel ning taibatakse alles elu lõpus, et ei asju ega elutarkust pole kellelegi pärandada.

- "Suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma nina heina sees ning vaatasin, kuidas rohi kasvab. Või pikutasin selili ja imetlesin pilvi. Kui seda piisavalt pikka aega teha, hakkad märkama uut, vaoshoitud elu. Hakkad mõistma, et sinu ümber toimub kogu aeg midagi huvitavat, ainult sina oled selle märkamiseks üldjuhul liiga hõivatud."

- "Muide, sina mõistad tema üle samuti kohut. Kõigile meeldib teiste üle kohut mõista. Tavaliselt pole aga kohtumõistjatel aimugi, miks keegi selliseks on muutunud. "

A.Ripley "Scarlett" 1.raamat (juuli II)

Mõned päevad tagasi tuli kindel soov lugeda Scarletti. See on siis järg raamatutele "Tuulest viidud". Tegelikult olen varem kõik "Tuulest viidud", "Scarletti" ja "Rhetti" raamatud läbi lugenud, seega oli tegemist teadliku valikuga, see uuesti läbi lugeda.

Scarlett on naine, kes läbi aegade nautis tähelepanu kõigis oma tegemistes. Tihtilugu sellega, et rikkus tolle aja reegleid. Samas oli ta iirlaslikult põikpäine, eriti konkreetse eesmärgi poole liikudes. Ta võis (nagu tollel ajal vist naistele kombeks) päevad läbi muretsed garderoobi pärast, kuid samas vajadusel viimseid jõuvarusid kasutusele võttes töötada puuvilla põllul jne.

Ripley kirjutatud "Scarletti" raamatu esimeses osas on üheks teemaks Scarletti mure oma äride pärast, kuid sellest suurem: soov tagasi saada oma abikaasa Rhett, kes arvas, et Scarlett teda ei armasta.

-----
"Too argpüks (naine, kega scarlett nägi peeglist) ei olnud Scarlett O´Hara. Scarlett O´Hara poleks- kuidas seda öeldaksegi?- südamevalu käes närbunud. Scarlett O´Hara poleks pead liiva peitnud ja rajanud kõike ainult lootustele. Tema oli alati vastu astunud ka kõige hullemale, mis maailmal talle pakkuda oli. Ja nüüdki astub ta ohtudega rinnutsi ja saavutab kõik, mida tahab."
----
Rhett tõstis pea ja lausus väga tasa: "Ma kardan... kardan, et see hakkab otsast peale (suhe Scarlettiga). Ma tean, et ta on südametu, äärmiselt isekas, ta on laps, kes sirutab nuttes käe kanni järele, aga kui see tal käes on, virutab selle vastu maad puruks... Kuid on hetki, mil ma kipun unustama, mida ma tean- kui ta kallutab pead talle nii omase nurga all... kui ta naerab oma õõmsat naeru... või kui ta äkki nagu teise maailma kaob..."

L. Hainsalu "Sul on teine" (juulikuu)

Lehte Hainsalu raamatu "Sul on teine" sisukirjeldus raamatupoe leheküljel on järgmine:
"Romaan räägib inimsuhetest – armastusest, selle kaotusest ja säilimisest. Peategelane Killu loodab luua täisväärtusliku perekonna, ent mehed tema elus püüavad abieluahelatest hoiduda. See on nagu kiigel kiikumine – kord jääb alla üks, kord teine, ja jubedusejudingi käib südamest läbi. Elumängus aga ei ole võitjaid ega kaotajaid, on vaid valu kaudu õppijad."

Esimeses osas on peategelane Killu 19-aastane ning tal on suhe endast vanema abielumehega, kes on samal ajal ka tema ülemus. Teises osas on Killu ise 25-aastane ning tal on suhe 19-aastase poisiga.

Raamat oli iseenesest täitsa huvitav. Kohati oli rõõmsaid või ka häirivaid äratundmise hetki. Samas häiris pingutatud noortepärane släng... mis minu jaoks küll nooruslikult ei kõlanud. Ühiskonna suhtumist kajastades oli minu arust pigem tunne, et raamat on kirjutatud päris mitukümmend aastat tagasi... kuigi välja on antud aastal 2003. Sellegi poolest, kui arvestada Lehte Hainsalu vanust ajal, mil ta järelikult selle romaani kirjutas, on tegemist väga nooruslikult välja kukkunud teosega.

Kriitiku kommentaare antud teose kohta saad lugeda Postimehest !

Mõned tsitaadid:

- "Armastus, jah. Kui seda ära ei tunta või ära ei jõuta oodata, siis lastakse see tühjalt mööda. Või kui armastus on mullas, siis võib leida küll lohutust, kuid mitte asendust."

- "Kui kaua kestavad mesinädalad, see pillav küllus, kui nädalad on nende nimi? Mesikuud, mesiaastad, on see võimalik? Romaanid ja muinasjutud sellest ei räägi, stoori kulminatsioon on teineteise leidmine läbi raskuste ja eksituste. Aga teineteise hoidmine? Abielupõrgust räägivad romaanid ja abielust põgenemisest, abieluõnne nagu polekski?"

- "Eksid. Tüdruk teab alati, kui ta mõnele poisile meeldib. Ja kui poiss ka temale meeldib, siis ongi kõik olnud. Kõige ilusam aeg ongi, kui midagi pole sõnadega seletatud ega läbi räägitud, aga ometi on suur võimalus käeulatuses, just seda ei unusta üks tüdruk surmani. "

- "Kui kujund valida, siis peab see töötama iga kandi pealt. Autor ei saa juures seista ja seletada, kuidas tõlgendada ei tohi, sest tema on hoopis teisiti mõelnud."

- "Parajasti vaidlesid nad väljaminemise üle. Killu meelest oli inimese põhiküsimus, kuidas mõistlikult kasutada eluks antud aega, tööst vaba aega iseäranis. Simmo arvas, et pole seal kunsti mingitki- lähed välja, keegi tuleb vastu, paneb midagi ette, minnakse kuhugi, elu korraldab ennast ise; mõnusal inimesel on mõnus igal pool."

-"Mis muutub naise elus, kui mees on teine, ent naine ikka seesama? Seesama ootus, seesama lootus, mis ometi ei täitu. Elu täius on kättesaamatu! Õnne valu saab teravaks, kui õnn ju möödas!"

-" Sa ei tohi seda mulle meelde tuletada!" kriiskas Simmo. "Ise psühholoogiat õppinud, kas sa ei tea! Ma võin eluks ajaks trauma saada!"
Ja mina muidugi ei saa mingit traumat, mõtles Killu kibedalt. Aga ei öelnud midagi, sest tema on ju psühholoogiat õppinud."

P. Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" (juunikuu)

Coelho ütleb:" ... ehk oled vale rongi peal, ikka veel on aega hakata oma rada otsima, tuleb julgeda. Ära ela teiste elu, vaid iseenda oma. See on unikaalne ja selles on kõik võidud võimalikud. Julge."

Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" on lugu ühest tüdrukust, kes teadis täpselt, kes temast saab, millised õpingud tuleb lõpetada ning mis saab edasi. Ta tegi asju õigesti, vastavalt plaanile. Ühel päeval ilmus välja tema lapsepõlve armastus ning kõik, mis seni tundus turvaline ja loogiline, kaotas oma mõtte. Seda küll aja jooksul ja järk-järgult, kuid see tüdruk sai aru, et ehk "õige tee" ning "õigete asjade tegemine" ei olegi ÕIGE TEMA JAOKS? Äkki on mingi teine tee, mida mööda ta võiks minna, kuid millele ta seni pole tähelepanu pööranud???

Palju on juttu religioossusest ning Jumala mehelikust ja naiselikust poolest. Seda küll katoliikluse võtmes... vähemalt minu jaoks. Tüdruk, kes on selle loo peategelane, ei pidanud ennast algul usklikuks, kuid uute sündmuste käigus sai ta aru, kui valesti oli arvanud ning kui väga ta sellest oli puudust tundnud. Seega peale noorpõlve armastuse leidmise, leidis ta enda jaoks taas ka tee usu juurde.