J. Juul "Sinu tark laps" (jaanuar II)

224 lk
Nüüd, kui Mathias on üle 2-aastane ja teine sündimas, jõudsin oma lugemistega lõpuks lastekasvatuse teemani. Pereklubist leitud soovituse järgi sai mu valikuks Jesper Juuli "Sinu tark laps. Mida peab iga lapsevanem teadma lastekasvatusest ja suhetest lapsega 21.sajandil".

Täiesti julgelt võin seda kõigile lastevanematele soovitada! Ja vanavanematele ka!

Iseenesest on tegemist ülevaatliku raamatuga, kus räägitakse kõigist vanusegruppidest ja samas mitte ühestki väga põhjalikult. See aga ei häiri, sest põhiline, mida öelda tahetakse ongi lastekasvatuses üldine.

Väga hirmutavaid leide oli, mida saime kohe aru, et teeme oma lapsega valesti. Muutsime oma käitumist ja kohe muutus ka lapse oma! Selles mõttes oleme selles raamatus leitud oma kodus kohe praktiseerinud!!!

Kõige tähtsam sõnum sellest raamatust oli minu jaoks, et:
- me peame oma lapsi võtma kui täisväärtuslikke inimesi, mitte kedagi/midagi, keda me arendama ja juhtima peame! Jah, lapsed pole valmis võtma vastutust pereelu ja pere toimimise eest (see on AINULT lapsevanemate kohustus), aga lapsed oskavad öelda, mis on neile hea ja mida neil on vaja!!! Lapsi tuleb kuulata ja jälgida sünnist saadik ning nende arvamust arvestada. See pole sama, et laps peab saama kõik, mis tahab, aga laps peab saama aru, et ta on olemas!!!

-Laps on väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ta on olemas! Last ei armastata sellepärast, mida ta teab-teeb-oskab, vaid sellepärast, et ta on LIHTSALT OLEMAS!!!

Enamus meist on kogenud kasvatust, kus vanemad ütlevad, mis on lastele hea. mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem püütakse kasvatada. Mina sain sellest raamatust õigustust oma arusaamisele, et lapsi saame kasvatada põhiliselt enne kooliiga (või isegi 3-4 esimest eluaastat). Seejärel hakkavad neid mõjutama sõbrad, ühiskond jms. Seega kui lapsepõlves on töö tegemata, siis teismeliseeas on natuke hilja suure kasvatustööga alustada!!!

Samuti räägitakse vanast tõest, et me kipume lapsi kasvatama nii, nagu meid kasvatati. Ehk et me ei pruugi rahul olla sellega, kuidas meie vanemad meiega käitusid, aga me anname selle oma lastele ikkagi edasi! Seega sellest ringist väljumiseks tuleb teadlikult oma tegevust jälgida ja püüda aru saada, milline lapsepõlve sündmus su enda käitumises sellised tagajärjed on tekitanud.

Ma mõtlesin hunniku tsitaate ka siia kirjutada, aga nüüd arvan, et see raamat toimib ühe tervikuna ja kõigil, kellel on laste või lastelastega tegemist, tasub seda lugeda.

S. Meyer "Päikesevarjutus" (jaanuar)

584 lk
Nii- Videviku saaga kolmas raamat loetud. Film oli enne vaadatud.
Ikka otsin seda "midagi", mille pärast see nii populaarne on. No aga aru-mai-mõista, et miks tahavad noored tüdrukud ennast samastada peategelasega, kelle kohta kogu aeg kuulutatakse, et ta on nii nõrk, ei saa ise enda kaitsmisega hakkama ja teised satuvad ohtu seetõttu, et püüavad tema elu kaitsta???
Eelmistes raamatutes oli minu arust seda allumist ja nõrkust vähem, aga no "Päikesevarjutus" oli üks pidev halamine nõrkuse üle.
Bella ja Edwardi suhe ning nende dialoogid panid ka seekordses raamatus pidevalt kulmu kergitama, et no "kaua võib?". Ja siis see armastuse teema Jacobiga... oeh...

Väga lömastatud tunne oli, kui seekordne osa läbi sai. Film oli kuidagi asjalikum... vähemalt kõik need halamised olid filmist puudu. Aga "Päikesevarjutuse" (nagu vist iga filmi puhul) oli küll nii, et filmis sain osadest asjadest teisiti aru. Nüüd raamatut lugenult on teine pilt.

Kuna ma ei viitsi neid raamatuid inglise keeles lugema hakata, siis ei saa ma kunagi teada, et kui palju on mu rahulolematus seotud tõlkimisega. Netist nimelt fännide kommentaaridest lugesin, et mitmed pole eriti just "Päikesevarjutuse" tõlkeda sugugi rahul.

Aga ma loen neljanda osa ka läbi ja tahan teada, et - miks, miks, miks kõik seda loevad???

Heli lugemisaasta 2010

Jällegi üks aasta möödas ja üks lugemisaasta ka. Eelmise aasta pärandina jäi minu lauale pooleli Meyeri "Päikesevarjutus", mida praegu veel loen, kuigi lootsin, et see jääb samuti eelmisesse aastasse.

2010.a läbiloetud raamatud olid aga sellised:
1. J.Cooper "Ratsanikud"
2. E.Dodds "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul"
3. M. de Unamuno "Abel Sanchesz"
4. V. Woolf "Tuletorni juurde"
5. J. Kaus "Hetk"
6. B.D. McLaren "Uutmoodi kristlane"
7. J. Cooper "Rivaalid"
8. K. Kriisa "Neetud"
9. S. Meyer "Videvik"
10. S. Meyer "Noorkuu"
11. J. Austen "Mõistus ja tunded"
12. B. Tracy "Omal jõul miljonäriks"
13. R. Templar "Elu mängureeglid"
14. R. Reinaus "Must vares"
15. A. Hofberg "Ikkagi"

Seega kokkuvõtlikult umbes 1 raamat kuus. Natuke rohkem. Ülekaalus noorsoo- ja ajaviiteromaanid (7 raamatut), mida sai loetud selleks, et ennast kursis hoida nende valdkondadega, kus ise kirjutada kavatsen. 3 raamatut loetud koolitööde jaoks.

Nii väikese loetud raamatute hulga vabanduseks see, et eks enamus kevadest kulus magistriõpingute lõpetamisele- eksamitele ja magistritööle. Suvest kuni detsembrikuuni kirjutasin oma esimest täiskasvanute romaani, mis on praegu ülelugemisele saadetud :-) Seega pole vist väga hullu, et ise üle ühe raamatu kuus lugeda ei jõudnud.

Iseenesest loomulikult tahaks rohkem jõuda... aga ka praegu on igasuguseid muid projekte nii palju ees... ja kuu aja pärast ehk peale pisipoja sündi ma mõni aeg üldse ei unistagi lugemisest.

A. Hofberg "Ikkagi" (detsember II)

Jätkuvalt tutvun kirjastuse Tänapäev erinevate võistluste teostega. Seekord siis pseudonüümi Angela Hofberg taha peituva isiku romaan "Ikkagi".
Loomulikult soosis selle raamatu kättevõtmist info, et see on eesti kirjanduses eriline, kuna käsitleb religioosseid teemasid, nö religioosne kireromaan.
Algusest saadik jäi silma autori sõnakasutus- arusaadavalt teab ta rohkem eestikeelseid sõnu, kui keskmine eestlane ning pole kahelnud neid kasutada. Mõnikord tundus mulle isegi, et mu eestikeele-alased teadmised on nõrgad, sest päris mitu oli sõnu, mida olen küll kuulnud, aga tegelikult ei tea.

Millegipärast eeldasin ka, et tegevus toimub tänapäeval. Tegelikult aga ajal, kui Pika Hermanni tornis lehvis alles punalipp. Aga see pole romaanis oluline teema.

Religioosne kireromaan... Suhte üheks pooleks on küll kirikuõpetaja, kuid juba algusest saadik ei jäta ta ise väga religioosse inimese muljet (või siis on esitatud info selle "mõõtmiseks" ebapiisav). Lõpuni välja jäävad minu jaoks mehe motiivid ja tegelik tegevus segaseks. Lõpuni lugemise üheks põhjuseks oligi, et oleks ikka tahtnud teada, mis siis TEGELIKULT mehe elus kogu see aeg toimus.

Kusagil keskel (või enne seda) hakkas minu arvates kõik korduma. Lihtsalt naine sai vanemaks... ja laps ka... aga elu möödus ikka ühemoodi. Ma usun, et oleks võinud kiiremini hakkama saada.

Seega peale selle romaani lõpetamist jäid väga segased tunded... ei oskagi nagu midagi arvata. Ei kahetse, et lugesin, sest keelekasutus oli kindlasti rikastav ja mõneti uudne (või pigem vanamoeline?)... kuid praegu küll ei kiirusta sama autori uusi teoseid avastama. Kui aega kunagi üle jääb, siis võib küll! :)

R. Reinaus "Must vares" (detsember I)

Reeli Reinausi "Must vares" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009.a noorsooromaanivõistlusel I koha.

"Must vares" räägib sellest, kuidas kena ja viisakas Liis kolib koos perega linna nig peab seetõttu gümnaasiumi viimases klassis kooli vahetama. Ta satub ootamatult koolikuisamise ja rivaalitsemise maailma, mis talle siiani võõras oli. Temal endal probleeme ei ole, kuid teravalt on tõstatatud rassismi küsimus. Ehk et klassis käib mulatist lastekodu kasvandik, keda kõik näiliselt vihkavad. Väga palju on raamatus ka narkootikumide teemat.

Ma mõtlesin, et loen kõik selle konkursi raamatud läbi. Kui ma nüüd võrdlen Kriisa "Neetud", Reinausi "Musta varest" ja enda (samas sarjas veel ilmumata) "Lõpupidu", siis tunduvad kõik kuidagi sarnased. Jah, loomulikult täiesti erinevad, aga kuidagi... väga sarnase eluhoiaku ja väärtushinnangutega. Seega nüüd otsustasin, et rohkem selle sarja raamatuid ei loe :-)

Reinausi raamat on ladusalt kirjutatud ning huvitav. Kiiresti saab läbi ja igavaid kohti ei olnud. Keeleliselt oleks mõnes kohas sõnakorduste üle norinud, aga see peaks vist pigem toimetaja teema olema.

Igatahes noortele julgen soovitada küll!

R.Templar "Elu mängureeglid" (november II)

235 lk


Nagu öeldud, oli mul praegu nö eneseabiraamatute kuu.:)
Templar´i "Elu mängureegleid" olin varem sirvinud, kuid nüüd sai otsast lõpuni läbi loetud. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga hea... ja samas polnud seal mitte midagi uut! Lõpuks juba tundus, et läks natuke heietamiseks. Võib-olla on asi ka selles, et "Elu mängureeglid" kuulub arvatavasti selliste raamatute hulka, mida tuleb lugeda aeglaselt, jupi kaupa. Ma aga "ahmisin" selle ju kiirelt läbi. Sellegi poolest kirjutasin endale meenutamist vajavaid kohti välja, nagu alati, ja sain terve paberi ikka tarkusi täis.

Mõned tsitaadid:
- "Peaaegu kõik edukad inimesed tunnevad oma väärtust. /---/ Nad on enda jaoks paika pannud, kes nad on ja milleks nad on. Nad ei pea end esile tõstma ega uhkeldama sellega, mis neil on või kes nad on. /---/neid ei huvita, mida teised inimesed mõtlevad- nad on selleks liiga hõivatud oma elu korraldamise ja elamisega."
- "Kui teil tekkib tahtmine kellelegi kätte maksta, ärge vihastuge, vaid kõndige minema. See on palju parem kättemaks, sest selle kaudu demonstreerite te oma üleolekut kõigest, mis teid hulluks ajab. Ja ei ole paremat kättemaksu kui sedavõrd suur ignoreerimine, et te saate asjast lõplikult üle."
- "Tarvis on rääkida. Rääkimine aitab meie kohale kogunenud mustad pilved laiali ajada, rasketest aegadest üle saada ning oma rõõmu ja optimismi kaaslasega jagada."
- "Tasub seltsida positiivsete ja tarkade inimestega. Pean silmas inimesi, kelle arvates elu on põnev väljakutse, millega tasub maadelda ja lõbutseda. Inimesi, kellel on huvitavad arvamused, kellega on hea rääkida, kes räägivad positiivsetest asjadest, mitte ei jurda elu üle."

B. Tracy "Omal jõul miljonäriks" (november I)

78 lk
Teatavatel põhjustel on minu lugemisvaras nüüd üle hulga aja järg jälle nö eneseabiraamatute käes. Esiteks juba seetõttu, et viimastel aastatel on saanud natuke tegeleda kristliku suunaga elamisõpetusega. Seega on hea nüüd vastukaaluks üle vaadata, mida ilmalikum suund esile toob. Teiseks on lõpuks aeg ka enda elus see vaikne kodune aeg lõpetada :-)

Tracy "Omal jõul miljonäriks" ei sisaldanud mitte ühtegi uut ja erilist õpetust. Kõik on varem loetud ja tuttav. Kuna põhimõtted on aga väga lühidalt kokku võetud, siis oli mõnus need kiirelt üle korrata ja meelde tuletada. Nimelt see, et need mõtted on kõikjal kasutatud, ei tähenda, et need oleks halvad. Lihtsalt mitmeid kasutan oma elus nagunii kogu aeg.

Kuigi raamatu pealkiri on otseselt seotud majandusliku olukorra parandamise ja rahaga, siis tegelikult on samad põhimõtted ükskõik millise muu eesmärgi täitmisel kasutatavad. Seega võiks igaüks sellest raamatust oma pilgu üle libistada :)

J. Austen "Mõistus ja tunded" (oktoober)

Jane Austeni "Mõistus ja tunded" oli tema esikromaan, mis ilmus esmakordselt aastal 1811a. Teos räägib inglise keskklassi neidude mehelesaamise muredest.
Kuna raamatus käsitletud ajastu ning sellele vastavad tõekspidamised ja käitumisnormid on peaaegu 200 aastat vanad, siis esialgu ei olnud kõige lihtsam sisse elada. Kui aga tunnetus oli käes, siis oli raske raamatut käest panna. Minu arvates on tegemist väga kirgliku ja romantilise teosega, kus on nii armumist, pettumust, hingevalu, õnne jne.
Samas üldiselt tundus mulle kogu selle ajastu suhtumine lihtsalt silmakirjalik! Nimelt enamus energiast läheb raamatu tegelastel minu arvates sellele, kuidas teistele teatud muljet jätta. No juba see põhiteema ehk tüdrukute mehelesaamine... see on tänapäeval kuidagi võõras... või siis vastupidi- väga aktuaalne?!?
Nimelt romaanis "Mõistus ja tunded" käsitletud ajastul pidid inimesed teineteise tunnetest aru saama väga vähese info põhjal ning ebamääraste märkide järgi. Samas kui kahtlustati, et kellegil on omavahel suhe, siis tuli inimestel kokku jääda juba seetõttu, et kogukond seda ootas.
See pani mind mõtlema, et tänapäeval nii elus kui kirjanduses on lubatud hulga rohkem välja öelda... aga kas see teeb meid vähem silmakirjalikuks? Või on silmakirjalik ikka lihtsam, kui käsitletava romaani ajal?

S. Meyer "Noorkuu" (september II)

Minu segaselt järjestatud Videviku saagaga tutvumine on jõudnud nii kaugele, et nüüd ka teine raamat loetud. Enne seda lugesin esimese raamatu, siis vaatasin esimese filmi, siis (KOGEMATA :P) vaatasin kolmanda filmi, siis teise filmi ja nüüd lugesin teise raamatu.

Seega kokkuvõtlikult olen nüüdseks päris mitu tundi veetnud Videviku saagaga, eesmärgiks ikka sarja eduvõtme otsimine... aga no ei saa ma päris aru. Otsisin netist ka igasuguseid arvamusi jms, seega tean, et vastupidiselt paljudele just teine osa meeldis mulle rohkem kui esimene. Filmidest oli ka praegu teine minu jaoks parim. Äkki just seetõttu, et kui teised kaebavad tegevuse puudumise üle teises osas, siis minu jaoks ongi see positiivne, sest sinna vahele saab endale sobivaid asju juurde mõelda :)

Meyeril on kogu see tegelaste ja tegevuskohtade süsteem minu arust hästi välja mõeldud. Selle kohta pole midagi öelda. Samuti on päris mitmeid väga häid dialooge, mis tõesti liigutavad... aga üldiselt on need kõik ju klassika. Unustatud vana, mille Meyer on üles korjanud ja ilusti ära kasutanud.

Seega usun, et ma loen läbi ka ülejäänud 2 osa (kuigi 3.osa film juba vaadatud, aga Karinil oli õigus, et filmi ja raamatu vahel on mitmeid erinevusi... mis ehk on ka mõistetav). Samas ei saa ma öelda, et asi oleks sõltuvuses (väidetavalt pidavat see raamat sõltuvust tekitama), vaid ma tahan tõesti leida seda "MISKIT", mis kogu selle sarja nii populaarseks teeb. Minu jaoks on praegu üksikud laused ja situatsioonid, mis tuntavalt kogu ülejäänud tervikust välja hüppavad.

p.s. suurim pettumus on loomulikult see, et raamatus rõhutatakse kogu aeg, kui ilus Edward on, kuid filmis on lihtsalt üks ... mitte just eriti üle keskmise välimusega noormees. Kahju! Tegelaste valik oleks võinud filmi kindlasti päästa.

S. Meyer "Videvik" (september I)

Stephenie Meyer´i Videviku saaga raamatud on mul ammu järjekorras olnud.
Aga liiga kaua vist... ja mul vist olid liiga suured ootused...

Videviku lugu on lihtne- keelatud armastus tavalise tüdruku ja vampiiri vahel. Minu jaoks lugu venis ja selle oleks saanud hulga kiiremini ära rääkida. Ootasin rohkem tegevust ja ka tundeid. Samas kardan, et mu ootused olidki suured lihtsalt seetõttu, et Videviku ümber on nii palju kõmu olnud ja seda on reklaamitud, kui üle hulga aja parimat raamatut ja kõigi nende muude mitte-midagi-ütlevate-tiitlitega.

Youtube´st vaatasin mingeid videoid ka ja mulle tundub, et film meeldiks mulle rohkem. Võtan plaani! Ja ma arvan, et kui aega saan, loen ka Videvikule järgnevad raamatud läbi... aga kiiret pole! :)