E. Petrone "Minu Ameerika 2" (aprill I)

Kaasanoogutamise raamat!

Epp Petrone "Minu Ameerika 2" jõudis mu koju mingi võitmise kaudu. Ma isegi ei mäleta enam, kust ja kuidas ma selle võitsin, aga riiulis on ta seisnud tükk aega. Ikka mõtlen, et loen siis, kui on piisavalt aega ja energiat, et ka enda mälestustesse süüvida. Teada ju oli, et enda Ameerika reis tuleb meelde.

Ja nii oligi- enamus raamatust noogutasin, et jah, sellised nad olidki! Kogemus korteritega jäi mul küll ära, kuna elasingi selle teise rühmana ehk rikaste juures elavad lapsehoidjad. Ameeriklasi mu ümber see aga ei muutnud. Kohati tekkis lugedes igatsus taaskord Usasse külla minna... samas tänu Petronele tuli eredalt meelde, miks mina ameeriklasega ei abiellunud ja sinna elama ei jäänud. No ja minu jaoks oleks eneseületus olnud ka elu ameeriklasest mehega Eestis (julgen ju siinsetegi üle kurta!), nii et jääb ära.

Ämmade teema on vist aga rahvusvaheline. Tore, et Epp sellest nii otsekoheselt kirjutas, aga need read panid mind mõtlema, et kas mitte ämmad ei tundu meile alati võõramaalastena, ükskõik, mis neil tegelikult kodakondsusena kirjas on?

Minugi ettekujutus 2001.a USAsse sõites oli tänavad täis pakse inimesi, Miki Hiir jms. Oleks Petrone raamat tol ajal valmis olnud, oleks sealne sisseelamine ehk lihtsamalt läinud. Nii et kindel reisiraamatu soovitus kõigile, kes Ameerika poole liikumas on!

H. Künnapas "Homme on ka päev"

See on see päev... ehk ILMUS MINU TEINE RAAMAT- romaan "Homme on ka päev"! Käsikiri sai valmis juba 2011a septembris, konkursi tulemused selguseid 2012a alguses ja seejärel on olnud pikk ootamise aeg. Aga jõudsin ära oodata ja nüüd on ta raamatupoodides ja internetis saadaval.

Raamatu tagakaanel on järgmine kirjeldus:
Kairiti elus on kõik üldiselt rahulik ja stabiilne. Tal on juhtiv töökoht ministeeriumis, kindel elukaaslane ja head sõbrannad, ent täielikku rahuldust ta sellest peamiselt töö ümber keerlevast oravarattast siiski ei tunne. Kui see teistele üsna kadestamisväärsena näiv elu ühel hetkel mitmest nurgast logisema hakkab ja Kairit lisaks sellele ka kodumaile väikesesse Nootsa alevikku sattudes mõnda vana tuttavat kohtab, avaneb tal oma elule täiesti uus vaade. Heli Künnapas on varem avaldanud ühe raamatu, noorteromaani "Lõpupidu" 2011. aastal. Igapäevaselt peab ta Pärnumaal suurt talu ning on aktiivne blogipidaja. "Homme on ka päev" on Tänapäeva 2011. a romaanivõistlusel äramärgitud töö.

E.L. James "Viiskümmend halli varjundit" (märts II)

512 lk
2012 Pilgrim

Tegelesin taaskord kõrgema taseme masohismiga- lugesin raamatut sellepärast, et see on edetabelite tipus ja oli ju vaja teada, MIKS???
Koduperenaiste pornoks ristitud "Viiskümmend halli varjundit" on algselt Videviku-saaga fännikirjandus. Seda lugesin pärast Wikipediast. Kogu raamatu jooksul on see sinna aga nii tugevalt sisse kirjutatud, et igaüks saab aru. Nõrgad, abitud, kaitsetud, meestele lootvad tibikesed pole kunagi minu teema olnud. Samuti oli seal väga-väga palju asju, mis oli nii otse Videvikust maha võetud, et... natuke paha oli lugeda. Tagantjärgi teades, et see pidigi nii olema ja et tegelikult polegi algselt tegu isesesiva teosega, on sarnsasused arusaadavad.

Seksist on küll üsna julgelt räägitud. Interneti-avarustest leitud kommentaarides avaldatakse arvamust, et see raamat võiks muuta arusaama seksi, kuna peale selle lugemist julgevad naised täpsemalt oma vajadusi esitleda.
Ma ei tea...

Christiani saladused ja tema olemuse põhjendused olid küll lõpuks huvitavad. Esimese osa lõpus aga ei selgunud eriti palju. Seetõttu sirvisin kiirelt veidi ka teisest osast, kuigi esimese osa poole peal oli selge, et rohkem ma sellest triloogiast läbi ei higista. Lapsepõlve mõjude teema sissetoomine tegelikult mulle meeldis, kuna porno lubamisega on leitud raamatule palju lugejaid, kuid ehk jõuab massideni ka meeldetuletus sellest, kui palju meie käitumisest on seotud lapsepõlvega. Olevikku on raske lahendada minevikku mõistmata.

Anastasia saamatusele ja abitusele lisaks oli lisatud palju asjaolusid, mis ta veel ebaloogilisemaks muutsid. Tegemist oli tänapäevase teosega, milles 21-aastane tüdruk ei teadnud eriti midagi arvuti kasutamisest, ülikooli lõpuaastatel oli paar korda suudelnud, süütu, kuigi ise ilus ja tark, võõrastas nutitelefoni (seda see Black Berry pidavat olema ;) ). Tegevuse ajastu muutus selliste asjade tõttu aegajalt kuidagi hoomamatuks.

Ümberkäimine kirjasõnaga oli sama meisterlik, nagu Videviku-saagas. Ehk mitte just kõrgem tase. Pigem- häirivalt lihtne ja ühekülgne.

Kokkuvõtlikult suhteliselt keskpärane teos. Liigselt üleshaibitud selles leiduvate erootiliste stseenide pärast. Ma ei teagi, kellele ja millises meeleolus ma seda lugeda soovitaks.

I.Leps "Perihveerija päev" (märts I)

168 lk
Kirjastus Tänapäev, 2013



Ivi Lepsi debüütromaan "Perihveerija päev" kirjeldab ühte päeva väikese maakoha inimeste elus. Raamatu tagakaanel on järgmine tutvustus:
"Ühe täiesti tavalise päeva hommik leiab väikese maakoha inimesed kõige erinevamatest eluetappidest ja olukordadest – kellel on ränk pohmell, kes saabub vargsi armukese juurest koju, kes ärkab lapse kisa peale ja nii edasi. Päeva edenedes ristuvad, sõlmuvad ja lõikuvad nende elud sellesama loomulikkuse ja keerukusega, millega juba aastaid enne ning ka pärast seda päeva, millest kõneleb käesolev lugu."

Alustasin lugemist suure hoo ja vaimustusega. Väga meeldis. Jutt jookseb ladusalt, tegelased on mitmekesised, keelekasutus rikkalik ja mõnus, kohalikud kohad aimatavad ja ka mõne inimese mõtleb välja... vähemalt minu arust. Leheküljed aga kadusid väga kiiresti ja lõpp lähenes hirmutava kiirusega. Viimane leht lõpetatud, jäi sisse kuidagi segane tunne- oleks veel tahtnud! Just hakkasid tegelased tuttavaks saama ja tegevus käima... kui oligi kõik!

K. Murutar "Talv Eedenis" (veebruar II)

256 lk
Stella Borealis, 2010

Olles lugenud "Eedeni aeda", teadsin ette, et ka see on minu raamat. "Talv Eedenis" räägib 2009/2010a talvest samas Jausa talus, mille ühe suve tegevus toimus "Eedeni aias". Millegi pärast ajasin vahepeal selle segamini raamatuga "...ja mere ääres väike maja...", mida ma järelikult tegelikult polegi lugenud. Aga "Eedeni aia" tegevus vastab täpselt mere äärse väikese maja pealkirjale.

Talvel on Eedenis samuti teguderohke. Elu keeb koos loomadega, kes aitavad eemalduda inimeste negatiivsetest külgedest ja ennast maha- ja täislaadida. Lapsed elavad koos loomadega. Kõigega tuleb hakkama saada, pole võimalik käsi üles tõsta ja alla anda. Ning samal ajal tuleb kogu aeg kõik meeled lahti hoida, et endale oma koda ja koht leida.

Kui veidi kiunuda ka, siis taaskord oli minu jaoks liiga palju juttu (tulevasest) eksabikaasast, kuid kui võtta kirjutamist lahtilaskmise võimalusena, siis saan aru, et see võis olla ka Kati viis see mees oma elust välja kirjutada, eemalduda. Ja loomulikult taustajõuna mõjutas mehe käitumine kõike. Samuti eeldasin pealkirja järgi rohkem lund-külmumisi jms, kuid ülekaalus olid pigem suvised mälestused. See ei häirinud, lihtsalt pealkiri tekitas teised ootused.

Mulle endale andis loetu taaskord tuge, et kõik on võimalik! Loomulikult pole maal kerge, aga... see on ainuke loomulik viis praegusel ajal kõigega hakkama saada ja elada looduse ja iseendaga kooskõlas! Selliseid teoseid peaks rohkem olema, see aitakski Eesti maaelul areneda, kui nähakse, kudias asjad maal tänapäeval käivad. Minevikus olnust lugemine ju tänasel päeval otseselt ellu jääda ei aita.

Lisamärkusena: mul oli raamatut väga raske lugeda, sest Joosep ja Mathias tahtsid kogu aeg loomi ja Minnit näha (ehk siis peaaegu iga peatüki algul oli foto, mida poisid muudkui vaatamas käisid).

Mõned tsitaadid:
-

"Mida kardad, selle saad. Kui mu kolleegid on ajakirjades kirjeldanud minu kui mitmenda põlve linnalapse kolimist maale, tööoskuste omandamist ja ränga rutiini kiuste erialatöö tegemist, siis olen just seda peljanud. Meie küll loome neid lugusid selleks, et teisi linnainimesi julgustada: tulge, on võimalik, saame hakkama- tulge linnast ära, enne kui hilja, loobuge energeetilisest ja olmelisest kuhjumisest!" (lk 229)

-

"Poolikute asjade kammitsevast energiast pean ju ometi pidevalt loenguid /---/. Inimene pole reisilt koju jõudnud, kui ta kohvrit lahti ei paki ja reisiriideid ära ei ole pesnud. Tuba neelab magaja energiat, kui sinna on must pesu laiali laotatud. Kabinet ei toeta tööd ja loovust, kui seal on paberid korrast ära, vanad märkmed laiali- siis oleme läbitud etappidesse takerdunud. Mida uut ja elujõulist me niimoodi mõelda ja teha saaksime... Niisiis tuleb ka siia planeeritu lõpuni teha, muidu ei saa eluga edasi minna." (lk 233-234)

T. Vint "Avalikult abielust" (veebruar I)

229 lk
2012, Tulikivi

See oli minu jaoks esimene kokkupuude Toomas Vindiga. Seda ka vabatahtlik-sunniviisiliselt. :) Nimelt võitsin Kirjandusministeeriumist raamatu, mille juba seetõttu pidin läbi lugema. Autogramm ju seeski ja puha!

Sisukirjeldus oli paljutõotav- "/---/vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid/---/". Samuti seostub nimi Vint (ilma teda lugemata!) minu jaoks siiski nö tõsisemate kirjanikega, keda igaüks ei loe, sest pole lihtsalt võimeline. Näiteks Õnnepalu. No ja need on ka minu arvates inimesed, keda Kirjandusministeeriumi-taolistesse tõsisematesse saadetesse kutsutakse.

Mida kaugemale lugesin, seda enam segadusse sattusin. Teos tundus suht lihtne ja pigem kibestunud. Hakkasin siis netist tausta uurima ja tuligi välja, et selline telesaade ja ajalehe artiklid jms ongi olemas. Vot minu jaoks on selliste pooleluliste raamatutega keeruline. Eriti kui inimesi üldse ei tunne, siis mõtle kogu aeg, et millal on tegemist tegelaste ja millal päriselu juhtumistega.

Ma saan aru kogu sellest kollase meedia kriitikast ja kahjutundest, et seda meie inimesed tarbivadki. Samas näiteks naise roll peres... aastate... aastakümnete jooksul... Minu suhtumine sellisesse lömitamisse pole vist kunagi saladus olnud.

Ükskõik, kas need saatevälised meenutused olid võetud päriselust või välja mõeldud, siis naise olukorda see teos kindlasti ei päästnud. Kogu teosest jäi mulje kui kibestunud "kättemaksuinglist" Eesti kollase meedia ja ka selle tarbijate suhtes. Samas tegi see raamat reklaami kõigile sellest saatest rääkivatele artiklitele ning tõestas ainult, et artiklites räägitu/arvatu on õigustatud... ja olukord isegi veel hullem, kui saates näidati (saadet pole ma ka näinud- ei tarbi sellist kollast kraami!) :)

Erinevad lasteraamatud (jaanuar II)

Seoses mu uue projektiga on hetkel lugemisvaraks hunnik lasteraamatuid. Siia blogisse panen nad kirja ühe postituse alla ühe raamatuna, sest... et see tundub lihtsalt aus :)

142 lk
2011, Keropää Kirjastus OÜ

Esimesena sai läbitud Mika Keräneni "Salapärane lillenäppaja". Ebapiisava kodutöö tõttu ei juhtus, et see on samade tegelastega juba neljas raamat, seega ei alustanud ma sugugi sarja algusest. Aga lugemise ajal see ei seganud. Veidi ehk oleks tahtnud tegelaste kohta rohkem teada.
Täiskasvanud lugejana on mul raske selle raamatu kohta midagi öelda, kuna ilmselgelt pole mina selle teose sihtrühm. Usun, et lastele meeldib aga väga, sest tegevus on liikuv, mitmed eri liini tegevused käivad kõrvuti ja usun, et neil säilib ka pinge lõpuni. Minu jaoks oli lillenäppaja saladuse lahendus selge juba lk 38 (selles oli abi vist ka personalijuhi töökogemusest :D ).
Ilmselge on autori püüe väikeseid lugejaid harida, kuid see on ainult tänuväärne, sest õpetused on viisakalt ülejäänud tegevuse sisse ära peidetud.

262 lk
2011, Tänapäev

Mingis edetabelis oli üsna kõrgel kohal (äkki isegi esimene?) Ketlin Priilinn raamatuga "Evelini lood". Olen temalt ka varem raamatuid lugenud, kuid seekordne sai kätte võetud just tänu lasteraamatute edetabelite tulemustele.
Iseenesest oli selles raamatus räägitud väga paljudest teemadest, mis on läbi aegade aktuaalsed olnud ning arvata võib, et jäävad veel pikaks ajaks... või igavesti (nt vaesus, varastamine, kiusamine koolis ja tänaval, suhted vanematega jne. Minu hetk aga tundus, et kogu jutt on liiga venitatud ja ühte raamatusse on topitud liiga palju nö kohustuslikke elemente, millega siis üks laps pidi hakkama saama. Mul oli pidevalt tunne, et kas üks 10-aastane ikka saab selle kõigega nii mõistlikult hakkama? Evelini mõttekäigud olid minu jaoks tihti nö eemalt-kõrgelt probleemidele vaatavad, nagu ta teaks ette, et kõik asjad on lahendatavad ning kuidas täpselt seda teha. Ma arvaks, et tavaliselt tuleb selline ülevaatlikkus ja hindamisoskus ikka aastatega... aga äkki ongi ka selliseid väga taiplikke 10-aastaseid :)
Lugesin lõpuni ja seda võib küll öelda, et teos on positiivne ja probleemilahendusi soovitav.





Kõigi valitud raamatute kättevõtmise põhjuseks oli see, et edetabelites või lasteraamatutest rääkivates artiklites neid kiideti. Ja eks lugemise põhjuseks oli aru saada, millisel tasemel ja teemadel raamatud lastele meeldivad.
Lõppkokkuvõttes tekitas see aga veel rohkem küsimuse, et mis siis lastele TEGELIKULT meeldib ja KES tegelikult neid lasteraamatute edetabeleid kokku paneb???

Ja igal juhul sain julgustust iseomaenda lasteraamatu kirjutamise jätkamiseks :)

K. Hamsun "Maa õnnistus" (jaanuar)

287lk
1991, kirjastus "Eesti Raamat"

Hamsuni teos jäi mulle silma vanaema raamatuid lapates, kui otsisin lugemiseks midagi tõsisemat ja eestimaist. Mitmest eelloetust tõsisem on see teos küll, kindlasti aga mitte eestimaisem :) Nimelt on Knut Hamsun Norra kirjanik. "Maa õnnistuse" eest sai ta 1920.aastal Nobeli preemia.

"Maa õnnistus" räägib asustamata alale kodu rajanud mehest Iisakust. Tema ümber kogunevad ning temast mööduvad erinevad inimesed, kuid tema jaoks jääb algusest lõpuni oluliseks maa harimine. Maa on see, mis teda toidab, maa on see, mis ta päevi sisustab. Loodus on küll ettearvamatu, kuid tema töö tulemusena hakkas Iisaku ja ta pere rikkus kiiresti kasvama.

Teose üldidee on sarnane Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osale. Erinevalt Tammsaarest jääb Hamsuni tegelane lõpuni välja maaga headesse suhetesse, kui Andres siiski mingis mõttes annab loodusele alla.

Selles teoses pole erilist action´it, vaid pigem rahulik kulgemine (mis ei tähenda, et midagi ei juhtuks, sest ühtlaselt põnev on kogu aeg). Minu jaoks hetkel väga äratav ja toetav teos, sest tuletab meelde, mis on oluline, mis on päris. "Maa õnnistus" on aktuaalne lugemine ka meie pidevas maailmalõpu ootuses olevatele inimestele, tuletades meelde, kust me pärineme ja et oma töö ja vaevaga on võimalik palju ära teha. Jah, annetada tuleb küll oma energia ja aeg, aga see eest saad vastu selle, mida loodusel on anda. Linnas on kindlasi lihtsam elu, aga samas ka suurem sõltumine kõigest. Ka Hamsun on Iisaku naabri näol näidanud, mis saab nendest, kes rajavad oma elukorralduse tootmise asemel igasugu vahendamise või niisama sahkerdamise peale- mingi aeg võib õnneks minna, aga edasi? Lapsed ja ise tahad ju süüa alati, mitte vaid õnnestumiste korral.

Seega- maaelu terviseks! :)

Heli K lugemisaasta 2012

Ja ongi taaskord aeg teha kokkuvõte lugemisaastast 2012. Seekord said täiel määral läbitud järgmised teosed:
1. D. Nicholls "Üks päev"
2. H.-I. Michelson "Lehitsetud leheküljed"
3. N.D. Walsch "Uued ilmutused. Jutuajamised Jumalaga"
4. O. Wilde "Õnnelik prints"
5. E. Hemingway "Ja päike tõuseb"
6. M. Lender "Eleanor"
7. E. Hiiemäe, K.Kivisaar "Mõista ja toeta oma last"
8. R. Reinaus "Nahka kriipivad nädalad"
9. R. Reinaus "Vaevatud"
10. T. Niiberg "Õnneliku kodu ja pere saladus"
11. K. Murutar "Naisena sündinud 2. Kakskümmend aastat hiljem."
12. P. Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"
13. Tema Pühadus Dalai -laama "Avali süda: kaastunne igapäevaelus"
14. V. Afanasjev "Minu Brüssel"

Keskmiselt veidi rohkem kui 1 raamat kuus. Kui arvestada, et poolikuks sai kirjutatud veel üks lasteraamat ning üks noorteromaan lõpetatud (konkursilegi saadetud), siis polegi seda ehk kõige vähem. Samuti tuli uuesti läbi lugeda oma peatselt ilmuv romaan "Homme on ka päev", et sellest toimetaja parandused tuvastada ning need siis heaks kiita. Ja kui veel juurde panna kõik lasteraamatud, mida õhtuti lastega süstemaatiliselt läbi töötame ... :)

Seekordne valik on täiesti seinast seina, kuid enamasti ikka konkreetsest vajadusest/huvist tulenev. Praeguseks hetkeks tunnen, et tahaks mõne lihtsa naistega läbi lugeda ja selle abil lõõgastuda.

Ja lugeda tahaks üldse rohkem... ja kirjutada ka... ning äkki eesootaval aastal meie elukorraldus seda ka lubab :)

Ma tegin väikest arvulist statistikat ka viimastel aastatel läbiloetud raamatutest (suured virnad poolikuid raamatuid siinkohal siis arvesse ei lähe):
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
Ehk siis lõppkokkuvõttes- tõusuteel! :) Kusjuures ma olen muudes valdkondades ka tähele pannud, et kolme lapse kõrvalt jõuan palju rohkem tehtud kui enne kahega ;)

V. Afanasjev "Minu Brüssel" (detsember)

253 lk
2011, Petrone Print OÜ

Lõpuks sai siis tutvust tehtud ka Minu-sarja raamatutega. Kunagi varem pakuti mulle, et nad võivad mulle Minu Taani raamatu saata, aga... siiani pole ma seda näinud.

Kuna kevadel sai IRL naistega Brüsselis käidud, siis täiesti loomulikult sai Minu-sarjast valitud "Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus."

Tükk aega mulle kohe üldse ei meeldinud- lihtsalt seetõttu, et see, milleks raamatu kätte võtsin, oli täiesti teine põhjus. Peale Europarlamendi ja Euroopa Komisjoni ruumide läbi ekskurseerimist ja ametnike ning poliitikutega kohtumist lootsin veel rohkem nende telgitaguste kohta teada saada. Tegelikult aga läks Afanasjev algselt kaasa "haagismehena" ehk hoopis tema abikaasa oli euroametnik ning ka hiljem töötas autor hoopis mingi assistendi kohal. Seega minu loodetud tagatubadest kaugel.

See-eest olid aga üles loetletud erinevad vaba aja veetmise võimalused ja muud igapäevast töövälist elu puudutavad võimalused. Nii et kui esimesest pettumusest üle sain, siis lugesin ikka huviga edasi... mitte küll vaimustunult, aga huviga!

Lõppkokkuvõttes sain siiski mingit kinnitust sellele, mida enda Brüsseli visiidil kogesin- PÄRIS elu on meil siin Eestis ikka väga-väga palju rohkem!

Minu-sarja raamatutega võin aga tulevikus veelgi tutvust teha!