J. Kaus "Hetk" (juuli)

Enne Kausi raamatu lugemist juhtus minuga üle hulga aja selline asi, et jätsin raamatu pooleli. Ehk hakkasin lugema ühte eesti meeskirjaniku kirjutatud teost, mis peale 100 lk lugemist mulle ikka veel midagi ei öelnud, kirjeldas lihtsalt mõttetute inimeste mõttetut elu, millel ei olnud ja ei tundunud ka tulevat mingit eesmärki. Seega jätsin pooleli.

"Hetk" oli minu esimene kokkupuude Jan Kausi loominguga. Mul oli piisavalt huvitav, et lugesin raamatu järjest läbi. Ühest arvustusest lugesin, et Kaus kasutab vähe sõnu ja iga sõna on oma õigel kohal. Olen nõus! Aga mina vist olen selline, kes tahab, et mulle veidi rohkem ette öeldakse. Samas jäi peale lugemise lõpetamist hea tunne. Ja pani mõtlema küll. Seega äkki polnudki minu jaoks väga üle jõu käiv teos :)

Ebatraditsioonilisel viisil on tegemist ka Eda ja Joosepi vahelise armastuslooga. Olulisel kohal on Joosepi meenutused Tallinnast, mida ta tunneb väga hästi.

Olgem ausad- peategelased... ja vist kõik tegelased selles romaanis jäävad väljapoole minu põlvkonda ja seega tahes või tahtmata nad mõtlevad teisiti, unistavad muust. Seetõttu jääb "Hetk" miun jaoks mingis mõttes võõraks, kuid vastupidi- meeldivalt täiendavaks lugemiseks.


Mõned tsitaadid:
-"Hiljem sai ta aru, et selliseid hetki lihtsalt ei võeta tagasi, mälupilte ei saa kustutada- need hakkavad venima läbi järgnevate sekundite, minutite, tundide, aastate."

-"Demokraatia ja turumajanduse ja kogu tarbimise põhiline nõrkus on see, et vabadus ja võrdsus ei sobi hästi omavahel kokku."

-"Aeg sulab, on hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud."

-"Talle tundus, et mitmed kolleegid ei peleta tümpsu saatel mitte igavust, vaid vaikust, mis valmistab neile piinlikkust ja piina."

B.D. McLaren "Uutmoodi kristlane" (juuni)

McLareni raamatu ostsin viimasel sessil koolis käies kursakaaslase Külvi soovitusel. Kindlasti kuulub see nende raamatute hulka, mida tuleb mitu korda lugeda, enne kui ikka täitsa (või enam-vähemgi) aru saad.
Samas tean juba praegu, et see oli küll õige raamat õigel ajal, sest käsitles mitmeid teemasid, millega ka mina viimase 5 aasta jooksul olen väga tõsiselt kokku põrkunud. McLareni mõtted andsid enesekindlust ja julgust kristlasena jätkamiseks, kuigi lõppkokkuvõttes ei andnud ta mingit selget uut juhist.


-"Igal noormehel või neiul tuleb puberteedist väljakasvamisega kohanega, sest lapsepõlve mänguasjad, riided ja tegevused enam ei sobi. Võib- olla on nüüd "murdeikka" jõudmas meie kultuur?"

-"Ma tahan, et te ei panustaks oma elu vana laeva vee peal hoidmisele, vaid projekteeriksite, ehitaksite ja seilaksite uue laevaga vastu uutele seiklustele uue aja ajaloos nagu Jeesuse Kristuse kartmatud jüngrid."

-"Mis siis, kui usku ei olegi kõige parem võrrelda majaga, vaid pigem ämblikuvõrguga, millel on vundamendi asemel mitu kinnituskohta? Need võiksid olla vaimsed kogemused, eeskuju väärilised inimesed ja institutsioonid, mida on õpitud usaldama."

-"Piibellik käsitlus hõlmab mõlemad, ja me peame hoolitsema mõlema, mitte ainult "oma isikliku tagumiku taevassesaamise", vaid ka "maailma päästmise" eest."
-"Olla tõeliselt hea tähendab midagi muud kui mitte varastada. Olla tõeliselt hea tähendab midagi muud kui olla sügavalt usklik. Olla tõeliselt hea tähendab olla hea ligimene. Ja olla hea ligimene tähendab arusaamist, et lõppkokkuvõttes ei ole võõraid olemas. minu ligimised on kõik! Kõik on minu vennad! Teisele poole teed hoidvaid üksikuid haavunud monaade ei ole olemas! Me oleme kõik seotud!"

J. Cooper "Rivaalid" (mai)

Kirjutamisest võtsin pausi ja nüüd loen jälle natuke. Esimesena sai lõpetatud Jilly Cooperi raamat "Rivaalid". Olen seda gümnaasiumi ajal lugenud ja tookord olin väga vaimustunud, nagu ka "Ratsanikest". Nüüd, kui loen Cooperi raamatuid selleks, et sealt õppida, siis ma enam nii vaimustunud ei ole.
Iseenesest on Cooper ikka sama tasemel, nagu oma teistes raamatutes- tegelasi on palju, tegevus liikuv ja aktiivne.
Minu jaoks aga muutus häirivaks, et ma ei tundnud lõpuks seotust ühegi tegelasega. Kogu aeg oli mingi sagimine. Loomulikult ei sobi mulle ka see, et lõpuks ikka peavad kõik kõigiga magama. Aga eks tuleb ka arvestada, et "Rivaalid" on kirjutatud päris tükk aega tagasi ja see on olnud sama edukas, nagu enamik Cooperi raamatuid, seega järelikult on kirjaniku poolt valitud suhtumised ja teod raamatus oma eesmärgi täitnud.

Ja kui sisust rääkida, siis "Rivaalides" on juttu kahe telekompanii vahelisest võitlusest litsentsi pärast. Ja seda peaaegu 500 lehekülge :) Cooper armastab häid lõppe... mulle vähemalt on seniloetud raamatute põhjal selline mulje jäänud.

M. de Unamuno "Abel Sanchez" (aprill)

Miguel de Unamuno "Abel Sanchez /Lugu kirest/" (Loomingu Raamatukogu 1989 nr 29/30) on järjekordne eksamiks loetud raamat.

Kui Woolfi "Tuletorni juurde" koosnes enamasti inimeste mõtetest, siis seekord oli tegemist suurelt jaolt otsekõnena kirja pandud teosega. Lugu räägib lapsepõlvesõpradest Abel Sanchez´ist ja Joaquin Monegro´st ning sellest, kuidas kirg nendevahelist sõprust ja neid ümbritsevaid inimesi mõjutab. Ka selles teoses on näidatud mitmeid inimesi, kas nagu oleksid koos ja armastaksid teineteist, kuid tegelikult on igaüks üksi.

Unamuno on vihkamisega seoses näidanud minu arvates ühte asja, mida tihti ei mõisteta. Ehk et tülinorijad ja vihkajad arvavad, et teised teevad sama ("vargad arvavad, et kõigil on pikad näpud"). Ja vihkava inimese jaoks on kõige hullem, kui tuleb välja, et vihatav isegi ei mõtle temast.
"Ja see mõte, et mina ei tulnud neile meeldegi, et nad mind ei vihanud, vaevas mind veel rohkem kui minu esialgsed kartused. Olla vihatud nii, nagu mina vihkasin teda- see olnuks juba midagi ja selle teadmine võinuks mind lunastada." (lk 36)

Samuti on palju juttu kadedusest:
"Kadedus ei saa tekkida isikute vahel, kes üksteist õieti ei tunnegi. Ei kadestata teisel maal elavat või teise aega kuuluvat inimest./---/ Ja kõige suurem kadedus valitseb vendade vahel." (lk 72)

V. Woolf "Tuletorni juurde" (märts)

Virginia Woolf´i "Tuletorni juurde" (Loomingu Raamatukogu 1983 nr 5-7) on midagi sellist, mida ma varem pole lugenud. Minu lugemisvarasse sattus see raamat seetõttu, et valmistun prof dr Jüri Talvetile tehtavaks kirjanduse eksamiks.

"Tuletorni juurde" räägib Ramsay´de perekonnast, kus on filosoofist isa, kõigega vaikselt hakkamasaav ema ja nende kaheksa last. Peategelaseks kujuneski proua Ramsay, kuna tal oli võime inimeste tundeid hästi mõista ning seega suutis ta väga erinevatest inimestest koosneva seltskonna ühtseks kogukonnaks muuta.
Woolf on arvatavasti selles raamatus oma ajastu tõekspidamistele vastu vaielnud. Nimelt on proua Ramsay see, kelle käest kuulus ja tunnustatud härra Ramsay käib toetust ja lohutust otsimas.

"/.../ talle ei meeldinud mitte sekundikski tunda end abikaasast paremana. /.../ Et ülikoolid, inimesed meest vajavad, et mehe loengud ja raamatud on tohutult tähtsad- kõiges selles ei kahelnud ta hetkegi; teda häiris nendevaheline suhe, see, kuidas mees avalikult, kõigi näjhes, temalt lohutust saama tuli, sest siis hakatakse rääkima, et mees sõltub temast, kui ometi peaks igaüks teadma, et neist kahest on härra Ramsay mõõtmatult tähtsam ja võrreldes tema panusega naise andam maailmale tühine." (lk 30)

Teoses esinevate meeste jaoks ongi nende töö ja nende enda isik kõige tähtsamad. Maised mured ongi naise kaelas. Aga lõpuks peab veel naine jätma mulje, et temast ei sõltu midagi ja kõik nähtamatult ära tegema.

Kuigi raamat oli algul raskelt loetav, kuna stiil ja mõttetihedus ehmatavad, kuid kui rütm sisse saab, siis on huvitav. Ja mõttedki tänaselgi päeval mõtlemapanevad!

Eric Dodds "Paganad ja kristlased...." (veebruar)

Eric R. Dodds´i raamat "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul" käsitleb laialdaselt usulisi tõekspidamisi ja kogemusi, mis olid hilisantiikajal levinud nii paganate kui kristlaste seas.
Kuna kirjutan magistrieksami osatööd surma ning taevarännu teemadel hilisantiikajal, siis see raamat sai läbi loetud just oma töö koostamiseks.

J. Cooper "Ratsanikud" (jaanuar)

Seis on sama, et ma olen viimasel ajal päris palju koolitööde jaoks raamatuid osaliselt läbi töötanud, aga see pole päris lugemine, seega siia neid ei kirjuta. Peale viimast sessi võtsin paar päeva kohustustest puhkust ja täna lõpetasin Jilly Cooperi raamatu "Ratsanikud".
Ma lugesin seda viimati umbes 10 aastat tagasi ja tookord olin väga vaimustuses. Olen temalt lugenud ka Rivaale ja Appassionatat. Kõigist olin vaimustuses!
Seekord võtsin raamatu ette selle mõttega, et enne, kui hakkan oma jutukesi edasi kirjutama, tahaks lugeda midagi väga head. Aga seekord ei olnud enam nii hea. Seekord ma lugesin seda norides. Otsisin imelikke lauseid ja kohtu, kus ma ei saanud aru, et kes täpselt ühte või teist asja ütles, kus tegevus läks liiga kiiresti edasi ja kus liiga aeglaselt... no igatahes on päris raske niiviisi raamatut lugeda.
Mulle ikka veeldis, aga nii vaimustunud ma enam ei ole.

Sellegi poolest kirjutab Cooper väga ladusalt ja hoogsalt. Pidevalt on pinge olemas ja kuigi palju on selliseid kohti, kus järgnev on loomulik, siis lõpuks ootad ikkagi, et kuidas siis kõik asjad lahenevad. Seega mina liigitaks selle teose nö kvaliteetse ajaviitekirjanduse alla :)

Minu lugemisaasta 2009!

Kuna ma viimasel ajal pole midagi lõpuni lugeda jõudnud, vaid koolitööde ja muude tegemistega olen vaid suurt hulka raamatuid "nuusutanud", siis teen siia vähemalt kokkuvõtte oma eelmisel aastal loetud raamatutest.
Kuna minu suureks rõõmuks (VEEL! :P) on varsti ka minu enda raamat avaldamisel, siis ma pean eriti eesti kirjanike kommenteerimisega edaspidi vist ettevaatlikum olema :) Sest olgem ausad- raamatute kommenteerimisel/kritiseerimisel ei ole tõde, vaid lugemiselamus (või selle puudumine) on seotud ikka ka lugeja hetkeseisu ja meeleolu... ja tuule suunaga.

Nüüd aga loetelu minu poolt 2009.aastal loetud raamatutest:
1. A. Weiser "Vana Testamendi sissejuhatus"
2. R. Saard "Euroopa kirikuloo üldine ajalugu"
3. I. Meos "Kaasaja filosoofia"
4. M. Andra "Vähemalt..."
5. U.Nõmmik, R.Tasmuth "Sissejuhatus eksegeetikasse"
5. J. Sinkkonen "Kasvamine poisina"
6. J. Lescuyer, M.Benchelah "Palverännak Jeruusalemma"
7. J. Gaarder "Sofie maailm"
8. K. Priilinn "Hõbeingel"
9. "Rabi Nahmani imelised lood"
10. P. Reiser "Kolmekesi"
11. H.Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!"
12. T. Lehtsaar "Kümme korda ühte jõkke"
13. R. Byrne "Saladus"
14. L. Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood"
15. P. Yancey "Jeesus, keda ma ei tundnud"
16. H. Mänd "Miks sa vaikid?"
17. M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas"
18. J. Gaarder "Apelsinitüdruk"
19. S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub"
20. T. Laanem "Väikesed vanamehed"
21. K. Murutar "Eedeni aed"
22. T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"
23. j. Aus, M.Holsting "On seal keegi?"
24. P. Valk "Töid religioonipedagoogikast"

Seega keskmiselt 2 raamatut kuu jooksul. Neli neist on konkreetselt koolitööde jaoks loetud teosed, aga ülejäänud täitsa vabatahtlik valik!

T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid." (detsember)

199 lk
Raamatu sisu võib lühidalt kokku võtta autori enda sissejuhatuses toodud sõndaega:
"Inimene on olend, kes leiab oma tõelise olemuse ja identiteedi siis, kui ta avastab tõsiasja, et Keegi armastab teda. Armastuse imet suudab inimene kogeda vaid juhul, kui ta nõustub tunnistama omaenda nõrkust ja jõuetust."

Selle raamatu lugemine ei lähe kiiresti, sest iga peatükk on mõtlemapanev. Tihti isegi iga lause. Tundub, et tekst nagu polegi pikk, aga ühte lausesse või teksti lõiku on kogutud väga sisutihe mõte, nii et mõtlemist jätkub tükiks ajaks.

Minu arvates on Hellsteni käesolev raamat üks sellistest teostest, et kui seda tervelt ei viitsi läbi lugeda, siis võid selle suvalise koha pealt lahti lüüa ja kasvõi natukene lugeda. Äkki leiad just selle koha, mis sind aitab. Tegemist on raamatuga, mis on mõeldud kõigile, aga iseasi, kuidas igaüks jälle aru saab. Kui kõik raamatus toodud mõttekäigud on võõrad ja uudsed, siis tasub kindlasti uuesti lugeda, aga usun, et mingit abi või mõtlemisainet jätkuv sellest kõigile.

Hellsten on muude teemade seas käistlenud seda, et:
- inimesed ei saagi tihtilugu täiskasvanuks ning jäävad otsima inimesi, kellele panna vastutust oma elu eest, nagu nende vanemad seda lapsepõlves oleksid pidanud tegema;
- tihti jätkame oma vanemate tehtud vigu ning teeme oma lastele haiget nii, nagu meile tehti, sest ei oska selles midagi imelikku näha. Sellest ringist saab välja vaid seda tunnistades;
- kõigest kõige olulisem on ARMASTUS!;
- kahtlemine ja segadusesolek on väärtuslikum kui igasugused kindlameelsed vastused, sest see näitab, et inimene mõistab, et tema pole maailmas kõige võimsam tegelane ning et ta pole võimeline ennast ise päästma;
- teistest erineda julgevad vaid need, keda armastatakse, kes tunnevad armastust. Teistest erinemine jätab üksi ning seega ongi see vaid tugevate "lõbu". Tugev saab olla aga ainult siis, kui tuntakse armastust ning kui tunnistatakse enda nõrkusi;
- nende inimeste ümber, kes ennast ise ei hoia ning kes pole endale oma mineviku ja enda isiksusega seonduvaid asju selgeks teinud (ja mõelnud), nende ümber on miiniväli. Kui ütled või teed midagi nende ümber valesti, võid astuda psüühilisele miinile, mis võib sulle palju haiget teha. See inimene ise ei pruugi aga teada, et tema ootamatu käitumise põhjuseks on see, et ta on enda elus olulised teemad jätnud läbimõtlemata;
- välisest rikkusest olulisem on sisemine edu ehk see, et inimene oskaks ja julgeks elada omal moel, tunneks iseennast, tunneks oma vajadusi, oskusi ja unistusi ning elaks neid kuulates.


Need ja paljud muud mõtted leiadki Hellsteni raamatust. :-)

J.Aus, M.Holsting "On seal keegi?" (november)

138 lk
EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus, 2009

Uus leeriõpik oli täiesti teadlik valik minu lugemislaual. See on üks raamatutest, millesse oma stipendiumi raha investeerisin.
Kuna ma ei ole kirikuõpetaja, ega vii läbi leeritunde, siis ei oska ma kommenteerida, et kuivõrd kasutatav on see leeriõpik leerikursuse läbiviimisel. Tavakristlasena võin aga öelda, et soovitan seda kõigile, kel haridust ja teadmisi õpetajast vähem. Ma usun, et midagi uut ja täiendavat saab sellest enda jaoks igaüks, kes vähegi kirikus toimuvast huvitatud on- nii metsataguse küla tädi Maali, kui ka igapäevaselt kirikuaiast läbimarssiv jõulu-kristlane (ehk see, kes vaid jõulupühade ajal leiab tee kirikusse). Minu jaoks olid mitmed teemad kordamine, kuid samas ka palju uut. Sobivad fotod ning mõtlemapanevad jutukesed olid ka hästi valitud.

Tsitaadina tahan välja tuua lk 55 välja toodud punktid kristliku usu kohta. Ehk et "kristlik usk kutsub meid:
- märkama igat inimest sõltumata tema staatusest;
- hoolima mitte ainult iseendast ja oma elu puudutavast, vaid olema aktiivne ka ühiskonnas, viidates valupunktidele ja neid lahendama;
- arvestama teise inimesega kõikjal;
- mitte leppima ükskõiksuse ja ebaõiglusega;
- panustama oma aega ühiskonna teenimisele."

Leeriõpik on sobilik lugemine ka neile, kes ennast kristlaseks ei pea, sest kristlikud traditsioonid (nt kalendri tähtpäevadki) ja sümbolid jms ümbritseb meid kõikjal ning leeriõpik on üks lihtne viis vähemalt mõnest asjast aru saada!