K. Murutar "Projektilaps Pärnust" (juuni I)

Raamatu ostsin juba mitu kuud tagasi, kuid lugemahakkamiseks polnud ikka kuidagi õige aeg. Nüüd jõudsin lõpuks ka selleni.

"Projektilaps Pärnust" on Kati julge ja otsekohene jutustus tema lapsepõlvest. Lugemine läks ladusalt. Pärnumaalasena oli pidev äratundmisrõõm tuttavate kohtade üle.

Ma olen alati arvanud, et olen õigel ajal sündinud, sest poleks nõukogude aega üle elanud. Kogu raamatu jooksul lootsin kiiremini jõuda tema praeguse elukorralduseni, mis mind vägagi haarab ja motiveerib... aga selleni ei jõudnudki. Samas aga mõjutabki ju meie lapsepõlv edasist elu ja Kati lapsepõlvest lugedes saan aru küll, miks ta nüüd NII peab elama.

Raamatu jooksul jõudsin rohkem kui ühe korra mõelda, et oleks tore, kui kõik vanemad suudaksid oma lastele sellise loo kirja panna... saaksime kõik teineteisest paremini aru.

Päriselul põhinevate raamatute mõte peaks olema eelarvamuste muutmine. Kui ma Katit ei tunneks, võiks öelda, et see raamat muutis minu arusaama sellest, milline ta meedias paistab. Aga kuna me pole ammu enam ainult meedia-tuttavad, siis minu jaoks andis see raamat tema isikule nö tausta juurde, kuid üldist pilti ei muutnud. Teda mittetundvatele inimestele aga soovitan projektilast lugeda, sest tausta teades liigub keel harvem kuulujuttudele kaasa rääkima.

Koostanud J. Koplimets "Ühe küla elu. Prandi küla lood" (mai II)

Ühel neljapäeval kogukonnamajas teisi perekohvikulisi oodates sorisin sealses raamaturiiulis ja leidsin raamatu "Ühe küla elu. Prandi küla lood". See sai peaaegu ühe jutiga läbi loetud. Raamat koosneb küla lühikesest ajaloost ning seejärel enamuse talude elanike, endiste elanike või nende järeltulijate meenutustest.

Üldiselt on kõik lood sarnased- inimesed said/ostsid talu/maa Prandi külas, lõid pere, tuli sõda, võttis mehed ja laastas küla, ehitati, taastati... tuli uus sõda... laastas... tuli Vene aeg... Tohutu vaev, mida inimesed nägid, et igapäevast leiba lauale tuua ja kuidas riigivõimu vahetumise või sõja tõttu kõigest järsku ilma jäädi. Väljaostetud talude kaotamine...

Sellised lood on ühte pidi masendavad, kuid minu jaoks just motiveeriv- me saame praegu hakkama! Nende aegadega võrreldes ei ole meil ju miskit hullu.

Kogu raamat meenutas pidevalt ka vanaema jutustusi ja taaskord seda, kui lihtne meil praegu on... ükskõik, kui keeruline tegelikult on.

Teise olulise mõttena selle raamatu lugemisest jäi peas ketrama oma pere lugude üleskirjutamine. Kui ma lõpuks vanaema elulugu tahtsin üles kirjutada, siis ta enam ei mäletanud, kus-millal-kuidas jne asjad toimusid ja sinna see kirjutamine jäi. Endal ka polnud aega... ja tundus, et homme on ka aega... Nüüd olen targem ja värske ajaloo bakalaureusest õega võiks ju sellega hakkama saada :)

S. Lagerlöf "Gösta Berlingi saaga" (mai I)

328 lk
2006, Eesti Raamat


Müstiline teos!
Sisukirjeldus raamatu kaanel ütleb, et

"Rootsi kirjanduse klassiku, Nobeli laureaadi Selma Lagerlöfi kuulsaim, perekonnapärimustele ja kohalikele muistenditele toetuv romaan annab värvika pildi autori kodumaakonna, Rootsi kauneima paiga Värmlandi elust-olust 19.sajandi algupoole, keskendudes tolleaegse aadliseltskonna täisverelise, jahiretki, pidusid, balle, naisterööve ja armulugusid tulvil metsiku elulaadi ja kommete kujutamisele."

Romaan koosneb lugudest, igaühes peategelaseks erinev inimene. Näiliselt polekski nagu mõni lugu teistega seotud, kuni mingis ootamatus kohas saad aru, miks sul näitesk 50 lehekülge tagasi oli vaja kuulda ühest või teisest tegelasest. Väga palju raamatu jooksul ei juhtunud... ja samas kogu aeg tegevus käis, isegi siis, kui tegelaseks oli ainult loodus. Elutute olendite ja looduse kirjeldused on Lagerlöfil nii elavad ja suurejoonelised, et ta suudab üksildase igava kivi ka muinasjutuliseks tegelaseks kirjeldada.

Korraks võib tekkida tunne, et nendest lugudest polegi nagu midagi õppida... kuni süvened ja lased ennast lugudes laasa viia ja saad aru, et need on tänapäevasemad ja asjakohasemad, kui enamus praegusel ajal kirjutatud teoseid.

Seega igast otsast müstiline teos, mis nõuab sügavamaks arusaamiseks ilmselt mitmekordset läbilugemist (kui mainisin selle raamatu lugemist, siis küsiti minult väga mitmel korral, et "mitmendat korda sa Gösta Berlingit loed?"- pidin ausalt vastama, et esimest! Seega jõudsin mina pika rekte järel selle lugemiseni, millest paljud naised on järelikult alustanud).

Tsitaat:
-

"Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata." (lk 11)

K. Kõusaar "Alfa" (aprill II)

230 lk
Eesti Ekspress Raamat, 2011


Kadri Kõusaare "Alfa" on raamat, mis võitleb lolluse ja ebaõigluse vastu.
Kõigist sisukirjeldustest ja arvustustest sain kuidagi aru, et tegemist on pigem naistekaga tänapäevasest edukast ja seega üksikust naisest. Seda teemat oli küll käsitletud, kuid pigem oli suurem rõhk mitmetest poliitilistest teemadest ning "keskmise inimese" arusaamisest ning käitumisest neil teemadel.

Selliste teoste puhul on lugemisel üheks taustaks pigevalt mõte, et kui palju on selles autorit ja kui palju väljamõeldist. Saan aru, et päris palju on autorit ennast, aga kuna ma teda üldse ei tunne, siis arvamus on kõiget ajakirjanduse põhjal (ehk puhas suvaline pakkumine).

Ülle Madise on tagakaanel kirjeldanud:

"Üheülbastumine, inimese vaimne ja füüsiline allakäik on romaani toimumisajaks süvenenud. /---/ Romaanis kujutatud elud ja tõekspidamised on kui ebavõrdsuse manifestatsioon: alfa-naine otsib üleoleva alasti aususega häid geene, ilu ja andekust, keegi teine naudinguid ja kolmas jääb kõigest ilma. /---/"

Läbivad teemad on antisemitism ja Lähis-Ida, armastus ja seks, kuritöö ja karistus. Tunda on, et autor tunneb ennast neis teemades koduselt ning juutide ja Lähis-Ida teemad ei ole raamatu jaoks lihtsalt kokku otsitud. Samas jäi kohati tunne, et lugejate harimine ongi eesmärgiks ning dialoogidest said loengud, kuidas enamus inimestest saab asjast aru nii, aga tegelikult on teisiti. Pidevalt lendu lastud kirjanike ja kunstnike jms nimed panid mind pidevalt lollina tundma, aga no see on mu isiklik traagika ja harimatus :)

Raamatu lõpp jättis kuidagi segase tunde- jäi veidi arusaamatuks, et millest ma siis aru pidin saama? Kuigi "Alfa" on haaravalt kirjutatud ja lugemine läheb ladusalt, siis läks mul kolm päeva selle lõpetamiseks, kuna oli vaja pause, et loetut veidi seedida ja samas naudingut pikendada. Seda enam oligi pettumus, et lõpp jäi ülejäänule alla.

Mõned tsitaadid:
- "Poliitikuid ei usalda ei plebeid ega eliit. Kõik saavad aru, kui pragmaatiline see on; et ei tehtaebapopulaarseid, aga vajalikke otsuseid, sest enda positsioon on olulisem kui riigi heaolu." (lk 160)
- "Õigus on hiinlastel. Üks omadus pole parem kui teine. Tervis, iseloom, IQ, ilu, raha- kõik olid võrdselt olulised, võrdselt kaduvad." (lk 191-192)

E. Petrone "Minu Ameerika 2" (aprill I)

Kaasanoogutamise raamat!

Epp Petrone "Minu Ameerika 2" jõudis mu koju mingi võitmise kaudu. Ma isegi ei mäleta enam, kust ja kuidas ma selle võitsin, aga riiulis on ta seisnud tükk aega. Ikka mõtlen, et loen siis, kui on piisavalt aega ja energiat, et ka enda mälestustesse süüvida. Teada ju oli, et enda Ameerika reis tuleb meelde.

Ja nii oligi- enamus raamatust noogutasin, et jah, sellised nad olidki! Kogemus korteritega jäi mul küll ära, kuna elasingi selle teise rühmana ehk rikaste juures elavad lapsehoidjad. Ameeriklasi mu ümber see aga ei muutnud. Kohati tekkis lugedes igatsus taaskord Usasse külla minna... samas tänu Petronele tuli eredalt meelde, miks mina ameeriklasega ei abiellunud ja sinna elama ei jäänud. No ja minu jaoks oleks eneseületus olnud ka elu ameeriklasest mehega Eestis (julgen ju siinsetegi üle kurta!), nii et jääb ära.

Ämmade teema on vist aga rahvusvaheline. Tore, et Epp sellest nii otsekoheselt kirjutas, aga need read panid mind mõtlema, et kas mitte ämmad ei tundu meile alati võõramaalastena, ükskõik, mis neil tegelikult kodakondsusena kirjas on?

Minugi ettekujutus 2001.a USAsse sõites oli tänavad täis pakse inimesi, Miki Hiir jms. Oleks Petrone raamat tol ajal valmis olnud, oleks sealne sisseelamine ehk lihtsamalt läinud. Nii et kindel reisiraamatu soovitus kõigile, kes Ameerika poole liikumas on!

H. Künnapas "Homme on ka päev"

See on see päev... ehk ILMUS MINU TEINE RAAMAT- romaan "Homme on ka päev"! Käsikiri sai valmis juba 2011a septembris, konkursi tulemused selguseid 2012a alguses ja seejärel on olnud pikk ootamise aeg. Aga jõudsin ära oodata ja nüüd on ta raamatupoodides ja internetis saadaval.

Raamatu tagakaanel on järgmine kirjeldus:
Kairiti elus on kõik üldiselt rahulik ja stabiilne. Tal on juhtiv töökoht ministeeriumis, kindel elukaaslane ja head sõbrannad, ent täielikku rahuldust ta sellest peamiselt töö ümber keerlevast oravarattast siiski ei tunne. Kui see teistele üsna kadestamisväärsena näiv elu ühel hetkel mitmest nurgast logisema hakkab ja Kairit lisaks sellele ka kodumaile väikesesse Nootsa alevikku sattudes mõnda vana tuttavat kohtab, avaneb tal oma elule täiesti uus vaade. Heli Künnapas on varem avaldanud ühe raamatu, noorteromaani "Lõpupidu" 2011. aastal. Igapäevaselt peab ta Pärnumaal suurt talu ning on aktiivne blogipidaja. "Homme on ka päev" on Tänapäeva 2011. a romaanivõistlusel äramärgitud töö.

E.L. James "Viiskümmend halli varjundit" (märts II)

512 lk
2012 Pilgrim

Tegelesin taaskord kõrgema taseme masohismiga- lugesin raamatut sellepärast, et see on edetabelite tipus ja oli ju vaja teada, MIKS???
Koduperenaiste pornoks ristitud "Viiskümmend halli varjundit" on algselt Videviku-saaga fännikirjandus. Seda lugesin pärast Wikipediast. Kogu raamatu jooksul on see sinna aga nii tugevalt sisse kirjutatud, et igaüks saab aru. Nõrgad, abitud, kaitsetud, meestele lootvad tibikesed pole kunagi minu teema olnud. Samuti oli seal väga-väga palju asju, mis oli nii otse Videvikust maha võetud, et... natuke paha oli lugeda. Tagantjärgi teades, et see pidigi nii olema ja et tegelikult polegi algselt tegu isesesiva teosega, on sarnsasused arusaadavad.

Seksist on küll üsna julgelt räägitud. Interneti-avarustest leitud kommentaarides avaldatakse arvamust, et see raamat võiks muuta arusaama seksi, kuna peale selle lugemist julgevad naised täpsemalt oma vajadusi esitleda.
Ma ei tea...

Christiani saladused ja tema olemuse põhjendused olid küll lõpuks huvitavad. Esimese osa lõpus aga ei selgunud eriti palju. Seetõttu sirvisin kiirelt veidi ka teisest osast, kuigi esimese osa poole peal oli selge, et rohkem ma sellest triloogiast läbi ei higista. Lapsepõlve mõjude teema sissetoomine tegelikult mulle meeldis, kuna porno lubamisega on leitud raamatule palju lugejaid, kuid ehk jõuab massideni ka meeldetuletus sellest, kui palju meie käitumisest on seotud lapsepõlvega. Olevikku on raske lahendada minevikku mõistmata.

Anastasia saamatusele ja abitusele lisaks oli lisatud palju asjaolusid, mis ta veel ebaloogilisemaks muutsid. Tegemist oli tänapäevase teosega, milles 21-aastane tüdruk ei teadnud eriti midagi arvuti kasutamisest, ülikooli lõpuaastatel oli paar korda suudelnud, süütu, kuigi ise ilus ja tark, võõrastas nutitelefoni (seda see Black Berry pidavat olema ;) ). Tegevuse ajastu muutus selliste asjade tõttu aegajalt kuidagi hoomamatuks.

Ümberkäimine kirjasõnaga oli sama meisterlik, nagu Videviku-saagas. Ehk mitte just kõrgem tase. Pigem- häirivalt lihtne ja ühekülgne.

Kokkuvõtlikult suhteliselt keskpärane teos. Liigselt üleshaibitud selles leiduvate erootiliste stseenide pärast. Ma ei teagi, kellele ja millises meeleolus ma seda lugeda soovitaks.

I.Leps "Perihveerija päev" (märts I)

168 lk
Kirjastus Tänapäev, 2013



Ivi Lepsi debüütromaan "Perihveerija päev" kirjeldab ühte päeva väikese maakoha inimeste elus. Raamatu tagakaanel on järgmine tutvustus:
"Ühe täiesti tavalise päeva hommik leiab väikese maakoha inimesed kõige erinevamatest eluetappidest ja olukordadest – kellel on ränk pohmell, kes saabub vargsi armukese juurest koju, kes ärkab lapse kisa peale ja nii edasi. Päeva edenedes ristuvad, sõlmuvad ja lõikuvad nende elud sellesama loomulikkuse ja keerukusega, millega juba aastaid enne ning ka pärast seda päeva, millest kõneleb käesolev lugu."

Alustasin lugemist suure hoo ja vaimustusega. Väga meeldis. Jutt jookseb ladusalt, tegelased on mitmekesised, keelekasutus rikkalik ja mõnus, kohalikud kohad aimatavad ja ka mõne inimese mõtleb välja... vähemalt minu arust. Leheküljed aga kadusid väga kiiresti ja lõpp lähenes hirmutava kiirusega. Viimane leht lõpetatud, jäi sisse kuidagi segane tunne- oleks veel tahtnud! Just hakkasid tegelased tuttavaks saama ja tegevus käima... kui oligi kõik!

K. Murutar "Talv Eedenis" (veebruar II)

256 lk
Stella Borealis, 2010

Olles lugenud "Eedeni aeda", teadsin ette, et ka see on minu raamat. "Talv Eedenis" räägib 2009/2010a talvest samas Jausa talus, mille ühe suve tegevus toimus "Eedeni aias". Millegi pärast ajasin vahepeal selle segamini raamatuga "...ja mere ääres väike maja...", mida ma järelikult tegelikult polegi lugenud. Aga "Eedeni aia" tegevus vastab täpselt mere äärse väikese maja pealkirjale.

Talvel on Eedenis samuti teguderohke. Elu keeb koos loomadega, kes aitavad eemalduda inimeste negatiivsetest külgedest ja ennast maha- ja täislaadida. Lapsed elavad koos loomadega. Kõigega tuleb hakkama saada, pole võimalik käsi üles tõsta ja alla anda. Ning samal ajal tuleb kogu aeg kõik meeled lahti hoida, et endale oma koda ja koht leida.

Kui veidi kiunuda ka, siis taaskord oli minu jaoks liiga palju juttu (tulevasest) eksabikaasast, kuid kui võtta kirjutamist lahtilaskmise võimalusena, siis saan aru, et see võis olla ka Kati viis see mees oma elust välja kirjutada, eemalduda. Ja loomulikult taustajõuna mõjutas mehe käitumine kõike. Samuti eeldasin pealkirja järgi rohkem lund-külmumisi jms, kuid ülekaalus olid pigem suvised mälestused. See ei häirinud, lihtsalt pealkiri tekitas teised ootused.

Mulle endale andis loetu taaskord tuge, et kõik on võimalik! Loomulikult pole maal kerge, aga... see on ainuke loomulik viis praegusel ajal kõigega hakkama saada ja elada looduse ja iseendaga kooskõlas! Selliseid teoseid peaks rohkem olema, see aitakski Eesti maaelul areneda, kui nähakse, kudias asjad maal tänapäeval käivad. Minevikus olnust lugemine ju tänasel päeval otseselt ellu jääda ei aita.

Lisamärkusena: mul oli raamatut väga raske lugeda, sest Joosep ja Mathias tahtsid kogu aeg loomi ja Minnit näha (ehk siis peaaegu iga peatüki algul oli foto, mida poisid muudkui vaatamas käisid).

Mõned tsitaadid:
-

"Mida kardad, selle saad. Kui mu kolleegid on ajakirjades kirjeldanud minu kui mitmenda põlve linnalapse kolimist maale, tööoskuste omandamist ja ränga rutiini kiuste erialatöö tegemist, siis olen just seda peljanud. Meie küll loome neid lugusid selleks, et teisi linnainimesi julgustada: tulge, on võimalik, saame hakkama- tulge linnast ära, enne kui hilja, loobuge energeetilisest ja olmelisest kuhjumisest!" (lk 229)

-

"Poolikute asjade kammitsevast energiast pean ju ometi pidevalt loenguid /---/. Inimene pole reisilt koju jõudnud, kui ta kohvrit lahti ei paki ja reisiriideid ära ei ole pesnud. Tuba neelab magaja energiat, kui sinna on must pesu laiali laotatud. Kabinet ei toeta tööd ja loovust, kui seal on paberid korrast ära, vanad märkmed laiali- siis oleme läbitud etappidesse takerdunud. Mida uut ja elujõulist me niimoodi mõelda ja teha saaksime... Niisiis tuleb ka siia planeeritu lõpuni teha, muidu ei saa eluga edasi minna." (lk 233-234)

T. Vint "Avalikult abielust" (veebruar I)

229 lk
2012, Tulikivi

See oli minu jaoks esimene kokkupuude Toomas Vindiga. Seda ka vabatahtlik-sunniviisiliselt. :) Nimelt võitsin Kirjandusministeeriumist raamatu, mille juba seetõttu pidin läbi lugema. Autogramm ju seeski ja puha!

Sisukirjeldus oli paljutõotav- "/---/vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid/---/". Samuti seostub nimi Vint (ilma teda lugemata!) minu jaoks siiski nö tõsisemate kirjanikega, keda igaüks ei loe, sest pole lihtsalt võimeline. Näiteks Õnnepalu. No ja need on ka minu arvates inimesed, keda Kirjandusministeeriumi-taolistesse tõsisematesse saadetesse kutsutakse.

Mida kaugemale lugesin, seda enam segadusse sattusin. Teos tundus suht lihtne ja pigem kibestunud. Hakkasin siis netist tausta uurima ja tuligi välja, et selline telesaade ja ajalehe artiklid jms ongi olemas. Vot minu jaoks on selliste pooleluliste raamatutega keeruline. Eriti kui inimesi üldse ei tunne, siis mõtle kogu aeg, et millal on tegemist tegelaste ja millal päriselu juhtumistega.

Ma saan aru kogu sellest kollase meedia kriitikast ja kahjutundest, et seda meie inimesed tarbivadki. Samas näiteks naise roll peres... aastate... aastakümnete jooksul... Minu suhtumine sellisesse lömitamisse pole vist kunagi saladus olnud.

Ükskõik, kas need saatevälised meenutused olid võetud päriselust või välja mõeldud, siis naise olukorda see teos kindlasti ei päästnud. Kogu teosest jäi mulje kui kibestunud "kättemaksuinglist" Eesti kollase meedia ja ka selle tarbijate suhtes. Samas tegi see raamat reklaami kõigile sellest saatest rääkivatele artiklitele ning tõestas ainult, et artiklites räägitu/arvatu on õigustatud... ja olukord isegi veel hullem, kui saates näidati (saadet pole ma ka näinud- ei tarbi sellist kollast kraami!) :)