516 lk
2024a, Helios Kirjastus
Alati on nii raske rääkida raamatutest, mis kuuluvad kategooriasse "see meeldib kõigile!" Nende raamatutega on tihti veel see, et ühel hetkel need, kellele ei meeldi, ei julgegi midagi öelda. Ma enamasti püüan neid kõigile meeldivaid raamatuid vältida.
"Neljas tiib" aga ... oli nii ilus! Üks esmaseid asju, millega see raamat mind haaras oligi, et ma lihtsalt käisin seda poes vaatamas ja silitamas, sest see oli nii ilus. Sisu kohta lugedes teadsin tegelikult ka, et ilmselt see mulle meeldib.
Nii ma siis novembris selle raamatu endale ostsin. See oli mu autasu ühe raamatu käsikirja lõpetamise eest. Lubasin endale, et loen seda autasuks järgmise raamatu käsikirja lõpetamise eest. Aga no ... see järgmine käsikiri veel lõpetatud ei ole, aga raamatu võtsin rohkem kui nädal aega tagasi kätte.
Hmm, see, et ma lugesin sellist teost üle nädala aja, on juba ka muidugi märk omaette.
Lühidalt: mulle meeldis.
Pikemalt: mul oli selle raamatuga nii palju isiklikke probleeme, et ma lihtsalt pidin väga tihti peatuma ja mõtlema kas enda või oma eelmiste või järgmiste raamatute teemasid, et ... mul pea tahtis lihtsalt kogu lugemise aja lõhkeda. Päriselt tundsin, et ma lihtsalt ei suutnud loetut mõista, sest mul jooksid kõrval nii paljud muud liinid, mis ei olnud üldse selle teose ja selle autoriga seotud. Ma pole siiani aru saanud, kas see on kompliment autorile või lihtsalt on asi selles, millises kohas ma ise praegu oma tegemistega olen.
Raamatu kirjeldus lubab küll jõhkrat elu sõjakoolis, aga no ... mõni meist tuleb siin
Sarah Maasi,
Victoria Aveyardi,
Suzanne Collinsi,
Veronica Rothi ja teiste taoliste autorite fänkonnast. Basgiathi sõjakool oli eelnevate autorite maailmade kõrval lihtsalt ... nunnu. Loomulikult sai noori surma ning oli karme reegleid ja üllatavaid rünnakuid, aga ikkagi oli kogu see õhkkond kuidagi turvaline ja ohutu. Olgem ausad - Maasi fännide jaoks on vist suurem osa autoreid pärast ohutud, sest praeguseks saan aru, et selles sarjas peategelasi lähiajal ei tapeta ning põhiline paar ka muutuma ei hakka. Seega- turvaline!
Mulle meeldis, et teos oli tempokas.
Mulle ei meeldinud, et teos oli kohati liiga tempokas. No ma ikka päris tihti ei saanud aru, et kes rääkis. Eriti kuna valikus olid mitmed inimesed ja lohed.
Samuti tekitas tempokus selle, et mul tegelikult polnud peaaegu ühestki surnud noorest kahju. Tegelasi oli nii palju ja nad vaheldusid nii kiiresti, et ma ei jõudnud nende osas midagi tunda, kui nad juba surid. Või kui ka ei surnud, siis ... tegelasi oli nii palju.
Tempokas oli ka peategelaste armusuhe. Ei, see ei liikunud liiga kiiresti, aga kui kohale jõudis, siis oli nagu ... äkitselt seal. Oli küll armsaid ja südantlõhestavaid lauseid, aga need tulid kuidagi kusagilt õhust, eelneva liikumiseta, üllatavalt. Korduvalt oli tunne, et keegi oleks nagu autorile öelnud, et üks või teine lause tuleb kindlasti sisse panna, sest see kuulub selle klassikalise mustri juurde.
Nii ma ootasingi kogu aeg, et mis ikka edasi saab ja et kuidas ma ennast pärast raamatu lõpetamist tunnen, aga ... mul polnud mingi probleem pidevalt raamat kõrvale panna ning edasi lugeda siis, kui aega juhtus olema.
Samal ajal tõesti mulle ikka nii meeldisid mitmed sündmused ja tegevusliinid. Ehk siis sellised ülisegased tunded.
Ülimalt keerukaks tegi lugemise see, et mul endal on mingi sarnane lugu poolikult kirjas ... Ei, seal ei ole sõjakooli ... ei, seal pole lohesid ... ei ... ehk no väga palju on erinevusi. Samas on mingis mõttes väga palju sarnasusi. See tähendab, et ma liikusin lugedes pidevalt mõttes enda loo juurde. Teadsin enne selle raamatu lugemist, et ilmselt nii juhtub, aga ikkagi oli üllatav, kui tihti ma ikka ära kadusin.
No ja lõpetuseks - need mõned peatükid Xadeni vaatenurgast ... miks? Miks? Miks?
Ma pole kunagi sellest sama teksti läbikirjutamisest aru saanud. Oleks neis peatükkides midagi uut, aga ... ei olnud ju. Või oleks siis kogu teos läbi mõlema silmade käinud, aga ... ei käinud ju. Ma küll ei tea, kas järgmistes osades näeme sündmusi ka läbi kellegi teise silmade, kuid need mõned peatükid olid küll minu jaoks mõttetult raisatud aeg ja paber.
Igatahes võib öelda, et ma pole kohe õige inimene üldse midagi selle raamatu kohta ütlema. Lugemine läks sujuvalt ja samal ajal polnud probleem raamatut pidevalt käest panna.
Igast otsast saan aru, miks see paljudele meeldib ning kindlasti loen järgmisi osi ka. Tunnen aga, et saan rahulikult oodata, kuni need eesti keelde tulevad. Nii elevil ma ei ole, et peaks inglise keeles lugema hakkama.
***
.jpg)
