J.Aus, M.Holsting "On seal keegi?" (november)

138 lk
EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus, 2009

Uus leeriõpik oli täiesti teadlik valik minu lugemislaual. See on üks raamatutest, millesse oma stipendiumi raha investeerisin.
Kuna ma ei ole kirikuõpetaja, ega vii läbi leeritunde, siis ei oska ma kommenteerida, et kuivõrd kasutatav on see leeriõpik leerikursuse läbiviimisel. Tavakristlasena võin aga öelda, et soovitan seda kõigile, kel haridust ja teadmisi õpetajast vähem. Ma usun, et midagi uut ja täiendavat saab sellest enda jaoks igaüks, kes vähegi kirikus toimuvast huvitatud on- nii metsataguse küla tädi Maali, kui ka igapäevaselt kirikuaiast läbimarssiv jõulu-kristlane (ehk see, kes vaid jõulupühade ajal leiab tee kirikusse). Minu jaoks olid mitmed teemad kordamine, kuid samas ka palju uut. Sobivad fotod ning mõtlemapanevad jutukesed olid ka hästi valitud.

Tsitaadina tahan välja tuua lk 55 välja toodud punktid kristliku usu kohta. Ehk et "kristlik usk kutsub meid:
- märkama igat inimest sõltumata tema staatusest;
- hoolima mitte ainult iseendast ja oma elu puudutavast, vaid olema aktiivne ka ühiskonnas, viidates valupunktidele ja neid lahendama;
- arvestama teise inimesega kõikjal;
- mitte leppima ükskõiksuse ja ebaõiglusega;
- panustama oma aega ühiskonna teenimisele."

Leeriõpik on sobilik lugemine ka neile, kes ennast kristlaseks ei pea, sest kristlikud traditsioonid (nt kalendri tähtpäevadki) ja sümbolid jms ümbritseb meid kõikjal ning leeriõpik on üks lihtne viis vähemalt mõnest asjast aru saada!

P. Valk "Töid religioonipedagoogikast" (oktoober)

249 lk, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008 a.
Nagu pealkirigi ütleb, koosneb see kogumik religioonipedagoogikat puudutavatest töödest. Artiklid on kirjutatud 10 autori poolt ning Pille Valk on kogumiku koostaja ja toimetaja. Algselt hakkasin neid lugema seoses TÜs võetava religioonipedagoogika psühholoogia loenguga, kuid kuna teemad olid nii huvitavad, siis nüüd saigi kogu raamat läbi loetud.

Pille Valk on sissejuhatuses ise öelnud, et:
"Taasiseseisvunud Eestis on religiooni ja hariduse teema olnud jätkuvalt teravate vaidluste tulipunktis. Kirglikult on sõna võetud nii religiooniõpetuse vastu kui selle kaitseks. Paraku üsna sageli vastaspoole argumente analüüsimata ja üksteisest mööda rääkides.
Käesolev kogumik püüab anda oma panuse religiooni ja hariduse teemalise diskussiooni edendamisse Eesti ühiskonnas akadeemilisest vaatepunktist."

Julgen soovitada kõigile, kes soovivad religiooniõpetuse teemadel sõna võtta, sest kaasamõtlemiseks materjali jätkub!

T. Laanem "Väikesed vanamehed" (september II)

256 lk

"Väikesed vanamehed" tahtsin läbi lugeda sellepärast, et kusagil kiideti seda kui teost, milles on meeste karakterid väga hästi välja toodud, nagu see oleks mehe poolt kirjutatud.
Iseenesest olen nõus! Üldse olid erinevad karakterid hästi kirjeldatud ja samuti erinevate tegelaskujude areng. Samas muutus minu jaoks karakterite eristamine ja kirjeldamine olulisemaks üldisest tegevusest. Selles mõttes, et lõpuks nagu ei toimunudki väga palju ja erinevate kujude väljatoomine oli olulisem sellest, mis toimus.
Väga palju oli looduse kirjeldusi ja võrdlusi loodusest. Arvatavasti näitab see autori häid teadmisi looduse teemaldel. "Arvatavasti" sellepärast, kuna ma ise ei tea, järelikult ei saa kontrollida, et kas kõik kirjeldatu oli ka loogiline ja õige :-)

Lugemiseks läks aega 2 õhtut. Kuigi raamat on 256 lk pikk, oli reavahe päris suur, seega ega teksti nii palju polnudki.

K. Murutar "Eedeni aed" (september I)

Keset Martin Lutherist ja pühakirjast rääkiva essee kirjutamist läksin hoopis raamatukokku ja otsisin üles paar raamatut, mis on mul nimekirjas: "neid raamatuid tahan lugeda!". Üks selle nimekirja raamat oli Kati Murutari "Eedeni aed". Ma ei tea, miks ja kuidas see raamat minu nimekirja sai, aga hea oli, et sai. Nimelt- MEELDIS VÄGA! Peale raamatu lugemist lugesin ka mitut tema artiklit, seega ei olegi enam kindel, et kas asjad, millest räägin, on raamatust või artiklitest.

Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Ma kardan, et üks põhjus, miks ma lausa neelasin seda raamatut oli, et see oli nagu tasuta käsiraamat tulevikust. No ma olen ju ka terve lapsepõlve unistanud, kuidas mul tulevikus hakkab olema palju hobuseid ja koeri... ja lapsi ka. Ja see unistus pole siiani üle läinud. Kati raamat andis julgust, et äkki ei peagi unistamist lõpetama? :-)

Samas oli palju juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."

M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas" (august III)

174 lk

Mitch Albom´i raamat "Viis inimest, keda kohtad taevas" on mu raamaturiiulis seisnud juba päris kaua.

Kirjastuse Pilgrim kodulehel on raamatu tutvuseks kirjutatud järgnevat:

"Mitch Albomi uus romaan „Viis inimest, keda kohtad taevas” kõneleb elust ja surmast. Kirjanik jutustab helge alatooniga loo siit ilmast õnnetult lahkunud mehest, kelle hing siirdub taevasse. Taevas kohtab ta, nagu pealkirigi ütleb, viit inimest, kes kõik räägivad talle ühe seiga tema elatud elu kohta.

Iga inimene on elu jooksul kindlasti surmale mõelnud. Elu ei ole iseenesestmõistetav nähtus, nagu seda pole ka lähedased, tervis või kodu. Surm aga tundub loomuliku, kuigi valuliku paratamatusena kõige elava jaoks. Iseäranis tekitab see kurvastust ja küsimusi juhul, kui kaotame lähedase, keda armastasime ja kellest hoolisime. See raamat paneb mõtlema kõigi lähedaste hingede peale, kes siit maisest maailmast on lahkunud, ja annab mõtteainet, mis hakkab juhtuma edasi ... "

Mõned tsitaadid:

- "Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud. Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kelleski mööda."

- "Ja enne meid elanud inimesed mõjutavad meid ka. Me liigume iga päev kohtades, mida poleks olnud ilma nendeta, kes elasid enne meid. Meie töökohad, kus me veedame nii palju aega- usume sageli, et need said alguse meie tulekuga. See pole nii."

- " Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seestpoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi."

J. Gaarder "Apelsinitüdruk" (august II)

143 lk

"Apelsinitüdruk" oli jällegi üks teadlik valik raamatukogu riiulilt, kuna olen eelnevalt läbi lugenud Jostein Gaarderi "Mängukaartide saladus" ja "Sofie maailm".
"Apelsinitüdruk" on lugu sellest, kuidas varalahkunud isa kirjutab oma väikesele pojale kirja, mida poeg loeb 11 aastat hiljem ehk 15-aastaselt.
Üldiselt oleksin pakkunud, et see on Gaarderi kõige varasem teos. Minu jaoks olid tema teised kaks raamatut hulga filosoofilisemad (loomulikult ka kaks korda pikemad). Lugesin selle läbi tänase päeva jooksul ja mingeid väga erilisi mõtteid mõlkuma ei jäänud. Sellegi poolest pean Gaarderi "Apelsinitüdrukut" paremaks ja huvitavamaks raamatuks kui paljusid teisi, kuid tema enda raamatutega võrreldes ootasin midagi enamat... vähemalt minu jaoks.

- "Mitte keegi pole jätnud, nutt kurgus, hüvasti Eukleidese geomeetria või aatomite perioodilise süsteemiga. Keegi ei vala pisaraid, sest ta peab lahti ütlema internetiühendusest või korrutustabelist. Maailm on see, millega inimene hüvasti jätab, see on elu, muinasjutt. Inimene jätab hüvasti väikese hulga inimestega, keda ta tõesti armastab."

S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" (august I)

Paar päeva tagasi vaatasin üle vanaema raamatud, mis peale ta matuseid said meile tuua. Esimesena sai kätte võetud Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub". Tegemist on vanema naise päevikulaadse kirjaga oma tütretütrele.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et:

"Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua." Mõtlema pani see lugu küll, sest eks ole meie kõigi eludes asju, mis oleme teadmatult oma vanematelt või ümbrusest üle võtnud, kuigi see meid elu lõpuni ahistab. Kui sellistele asjadele ei mõtle ja neid ei teadvusta, siis pole ka võimalik muuta.

Mõned tsitaadid:
- "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme, vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad."
- "Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta."

L. Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood" (juuli III)

136 lk

Lia Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood" on minu teada üks vähestest eestlase poolt kirjutatud lasteraamatutest. Raamatus on läbi 8-aastase Tarmo ja 5-aastase Tiina silmade räägitud elu erinevatest juhtumitest. Loomulikult on tegelased ka nende vanemad, noorem vend Toomas ja vanavanemad.
Erinevate lugude kaudu on käsitletud 10 käsku, Meie Isa palvet, õnnistamise tähendust jne. Kohati jäi mulje, et suurtest ja keerulistest teemadest on kiiresti üle mindud ning mõnesse teemasse oleks võinud rohkem süveneda. Samas ei oska ma öelda, kuidas saavad raamatust aru lapsed, kellele see on tegelikult mõeldud.
Igatahes kui minu poja suuremaks kasvab, siis loen talle seda raamatut kindlasti ette!

P. Yancey "Jeesus, keda ma ei tundnud" (juuli II)

357 lk

Raamatu kaanel on sisu tutvustatud järgmiselt:

"Kes oli ja on Jeesus? Kahe tuhande aasta vältel on sellele küsimusele antud erinevaid vastuseid. Erinevad ajastud ja mõtteloolised koolkonnad on katnud Jeesuse algse kuju omapoolsete selgituste, täienduste ja parandustega ning ajaloolise Jeesuse isik on jäänud selle kõige varju. Populaarne kristlik kirjanik Philip Yancey püüab raamatus «Jeesus, keda ma ei tundnud» vabastada Jeesuse hilisematest moonutustest ning klišeedest. Autor vaatleb mässulise juudalasest puusepa maist teekonda, õpetust, imetegusid, surma ja ülestõusmist ning küsib seejuures, kas me võtame teda tänapäeval ikka piisavalt tõsiselt. Yancey julgeb küsida ja vastata ning lugeja õpib tundma Jeesust, kes muudab temasse uskujate elu. Evangelist Billy Graham hindas raamatut väga kõrgelt, märkides: «Ma ei imetle ja hinda ühtki evangeelset autorit rohkem.» Teos pälvis kohe peale ilmumist sooja vastuvõtu nii lugejate kui kriitikute hulgas ning seda on tunnustatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega.

Mõned tsitaadid:

- "Kui tahate teada, kui suur on silmapiiri taha kadunud laev, vaadake selle kiiluveest tekkinud laineid!" (nende kriteeriumide järgi on Jeesus kõige mõjukam inimene ajaloos.)
- "Filosoofid ja teoloogid seostavad suurt osa maakera hädadest inimliku vabaduse ja valikuvõimega, mis tõstatab hulga uusi küsimusi. Kas meil on ehk liiga palju vabadust?"
- "Kuigi jõuga saab sundida kuulekusele, saab ainult armastus esile kutsuda vastuarmastuse- ja see on ainus, mida Jumal meilt soovib. Sel eesmärgil ta meid lõigi. "
- "Kus on Jumal, kui on valus?" olen sageli küsinud. Vastuse annab teine küsimus: "Kus on kogudus, kui on valus?"

H. Mänd "Miks sa vaikid?" (juuli I)

Heljo Mänd on klassik. Tema noortejutustus "Miks sa vaikid?" on samuti klassika. Vähemalt noorsookirjanduses.

Raamat on esmakordselt avaldatud 1969.aastal ehk siis, kui isegi minu vanemad polnud raamatu tegelastega ühevanused. Loomulikult on suhtumistest ja väärtushinnangutest aru saada, et "Miks sa vaikid?" pole kaasaegne teos, aga kui arvestada ajavahet, siis on see tõsiselt hästi loetav, sest ka praegu on selles palju õpetlikku.

Üldiselt on juttu 10.klassi õpilaste tegemistest, eriti peategelase Bianka elust, armastusest ja arusaamistest.

Tsitaat:

- "Meile tahetakse väga palju sisse tuupida, aga inimene ei ole ju kaamel, kellele võib lõpmatult turjale laduda. Kas ei peaks siiski tähtsamat vähemtähtsast eraldama?/---/ Ainult need, kes võtavad kõike kergelt ja libisevad koolis pealispinda mööda, suudavad hiljem palju rohkem. Nende energia jääb alles."