V. Zeland "Reaalsuse teostaja" (mai I)

232 lk
2012, Ersen

Raamatu tagakaanel on selline tutvustus:

Maailmakõiksuses toimivad kindlad seadused. Neid seadusi tundes võib inimene muuta elu vastavalt oma soovidele. Reaalsus lakkab olemast inimese suhtes miski väline ja sõltumatu – inimene omandab võime seda oma tahtele allutada. See raamat on transurfingust – jõulisest tehnikast, mis annab võime teha asju, mis argimõtlemise seisukohast on võimatud – juhtida saatust oma äranägemist mööda. Sellest hoolimata, et suur osa, mida sellest raamatust teada saate, tundub teile üsna tavatu, pidage meeles: siin pole midagi väljamõeldut – kõik on ehtne.

Minuni jõudis see teos läbi Külluse Seikluskoolituse, mille käigus õpime, kuidas oma unistuste elu elada. Oma senistest edusammudest kirjutan siin: Seiklus minu küllusliku elu poole- 1.kuu. 

Lühidalt öeldes on tegemist väga isikliku lugemiskogemusega, millest saad kätte täpselt selle, milleks valmis oled. Mina kirjutasin lugemise jooksul enda jaoks üles mitu lehekülge tulevikuplaane ning mitme seni peas tiirelnud raamatu süžeed said peas selgemaks. Kui Sina seda raamatut loed, siis kindlasti ei mõju see samamoodi, sest Sul pole elus vaja samu asju, mis mul. Nii lihtne ongi.

Kuna tuli välja, et see polnud sugugi esimene raamat, mida ma lugema pidin, siis nüüd on mu lugemislaual ka Zelandi järgmine raamat, mis on juba hulga mahukam.


****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

D. H. Lawrence "Lady Chatterley armuke" (aprill)

335 lk
2016, Varrak

Jaaaaa.... ma tean, et kõik on seda raamatut juba ammu lugenud! Aga ma olen varemgi öelnud, et mul on siiani lugemata suur osa raamatuid sarjast "Kõik on neid lugenud". Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud!  Ilmselt olen ma samal ajal lugenud igasuguseid muid raamatuid.

Teose tagakaanel on tutvustuseks kirjas nii:

Romaani peategelaseks on noor abielunaine Constance, kelle mees jääb pärast sõjas haavata saamist alakehast halvatuks. Constance ei saavuta enam füüsilist lähedust mehega ning nad võõrduvad teineteisest ka hingeliselt. Juhuslik kohtumine metsavaht Mellorsiga äratab Constance´is iha ning ta mõistab, et ainuüksi vaimust ei piisa, täielikku elu ei saa ta kogeda ilma selle kehalise pooleta.

Esmapilgul võiks öelda, et tegemist on omaaegse viiekümne varjundi raamatuga. Samas pole see kindlasti sama lihtsameelne teos. "Lady Chatterley armuke" on kuidagi igas suhtes tasakaalus romaan, mis peaks sobima kõigil. Pealkirjast tulenev erootiline armusuhe on üks oluline liin. Vastukaaluks on aga suurt tähelepanu pööratud tööstuse arengu teemale ning selle mõjule kohalikule töölisklassile.

Peategelane Constance pole ainus, kelle hingemaailmaga lähemalt tutvume. Pea samaväärselt saavad sõna tema abikaasa Cliffordi hingekeeled ning Cliffordi hooldaja omad.

Lugedes mõtlesin korduvalt, et kuidas omal ajal sai selline raamat ilmuda. Olgem ausad- teos on abieluväliseid suhteid õigustav ja isegi ülistav. Lisainfot otsides sain teada, et see raamat oligi erinevates riikides pikalt keelatud. Ei imesta! Uskumatu tundus minu jaoks kuidagi ka see, et teose on kirjutanu mees. Siin räägivad minu sees ehk eelarvamused, aga lugedes ununes tõesti tihtilugu, et autor polegi naine. Naisest peategelase hingeelu oli lihtsalt nii usutavalt kirjutatud.

Mõned tsitaadid:

Tegelikult määrab meie elukäiku suuresti see, kuhu suundub ja millest tagasi põrkab meie poolehoid. (lk 110) 

Tänapäeval on ainult üks klass: rahaklass. Suur või väike, mees või naine- sinna kuuluvad kõik, ning vahe on ainult selles, kui palju sul on ja kui palju sul vaja on. (lk 114)

Ja veel see igavene palgatüli. Kuna ta oli elanud omanike seas, teadis ta, kui asjatu on palgatülile mingit lahendust loota. Lahendust ei ole, peale surma. Ainus õige tegu on palgast mitte hoolida, mitte väljagi teha. (lk 155)

Ja sellised oleme me kõik. Tahtejõuga takistame seesmist intuitiivsel teadmisel pääseda teadvusse. See tekitab hirmutunde, kartliku ootuse, mille mõjul löök, mis meid viimask tabab, on kümme korda valusam. (lk 319)

Noored lähevad marru, sest neil pole raha, mida kulutada. Kogu nende elu keerleb rahakulutamise ümber, aga nüüd äkki pole, mida kulutada. See on see meie tsivilisatsioon ja haridus: kasvata lihtrahvas sõltuma rahakulutamisest, ja siis lõpeb raha otsa. (lk 332)

****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

Tule anna oma hääl minu blogile Eesti Blogiauhindade jagamisel

Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 

Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  

Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 

Aitäh!

M. Heppell "Võrratu elu" (märts)

263 lk
2009, Tänapäev

Lõpuks sai ka märtsikuu raamat läbi loetud. Selleks oli Michael Heppell´i "Võrratu elu. Kuidas elada võrratut, tasakaalustatud elu". Alustasin seda raamatut juba jaanuaris. Siis tuli pikk paus. Kuna praegu on mul aga elus suur korrastamise ja tasakaalustamise aeg, siis see raamat sobis praegusesse hetke ideaalselt.

Kes pole aru saanud, et miks mul loetud raamatute järel on kuude nimetused, siis see on seotud lubadusega, mille seda blogi alustades andsin: loen ühe raamatu kuu jooksul. Kuna märtsikuus oli mitme raamatu kirjutamine ja kirjastamine, siis ühtegi raamatut lõpuni lugeda ei õnnestunudki. Kõik, mis on poolikud, hakkavad nüüd lõpetatud saama.

"Võrratu elu" on enesearenguraamat. Olen neid elu jooksul palju lugenud. Just nimelt arengu, mitte eneseabi raamat (kuigi üks ei välista ilmselt teist). Olin umbes 15-aastane, kui hakkasin enesearenguraamatuid lugema, seega paljud mõtted olid tuttavad. Samas oli hea neid korrata. Oli ka väga palju uusi mõtteid. "Võrratu elu" suur pluss on raamatu ülesehitus. See koosneb erinevatest meie elu valdkondadest (tervis, perekond, raha, suhted, panus, tulevikuväljavaade, karjäär, isiklik areng), millele tähelepanu pöörata. Teos on kirjutatud lihtsalt, hästi struktureeritud ja samas täiesti originaalne. Mulle tõesti meeldis.

Kõige rohkem jäi meelde mõte, et kui inimene loeb ühes valdkonnas 100 raamatut, siis ta on selle ala ekspert! Tekkis kohe suur hasart ja soov seda katsetada. Facebooki lugemise väljakutse grupis loevad mõned inimesed mitusada raamatut aastas, seega ei tohiks see nii ületamatu ülesanne olla.

Nii et kui ilusti kaasa mõelda, raamatus olevaid ülesandeid teha ja endaga aus olla, siis see on kindlasti raamat, mis võib su elu muuta... kui sa lased!

Mina lasen!

Tagakaanel on raamatu kohta selline tutvustus:

Mis muudaks su elu paremaks – isegi võrratuks?
Kas see, kui veedaksid rohkem aega sõprade ja perega? Kui tegeleksid iga päev spordiga? Kui peaksid paremini endale antud lubadusi? Või kui karjäär edeneks soovitud suunas?

Meie kõigi elus on asju, mis vajavad muutmist. Me võime nendest asjadest küll teadlikud olla, kuid püsivate positiivsete muutuste tegemine on hoopis midagi muud. Selleks on vaja selgeid juhiseid. Neid pakubki raamat «Võrratu elu». Tee endale raamatus tutvustatava uudse meetodi abil selgeks, millised valdkonnad sinu elust vajavad kõige rohkem muutmist. Seejärel saad keskenduda just neid valdkondi puudutavatele peatükkidele.

«Võrratu elu» on sinu elu käsiraamat! Võrratu elu saavutamine on lihtne, kui tead, kuidas seda teha.

M. Lepmaa "Kuu, räägi minuga" (veebruar III)

89 lk
2017, kirjastus Hea Tegu

Oleme korduvalt Maria Lepmaaga mõistnud, et meie teostes on palju sarnaseid mõtteid ja suhtumisi. Nii ka lühiromaanis "Kuu, räägi minuga". Tunnistan, võtsin selle raamatu kätte skeptiliselt. Tundus utoopiline teos. Kuna Maria eelmine raamat "Saladuse jõud" oli aga haarav, siis tahtsin ka Kuu-raamatu läbi lugeda.

Esimesest hetkest meeldis mulle, kuhu raamat tüüris. Juba algul meenutas Kuu-raamat Walschi raamatut "Jutuajamised Jumalaga". Lugemise käigus sai see tunne vaid kinnitust.

Loo peategelane on tänapäevane naine, kes lapsena on tundlik ümbritseva suhtes, mõistab loodust, kuid aja pikku kaotab selle sideme. Eks tegelikult on meil kõigil lastena ümbritsevaga loomulik suhe, kuid kui õpime seda, mida ühiskond meilt ootab, siis unustame selle, mis on PÄRIS!

"Kuu, räägi minuga" on korduv päris-tunde otsimine ja leidmine. Olemas... kaotatud... leitud... taas kaotatud... leitud.... nii võiks loo peategelase otsinguid kirjeldada.

Maria raamatu lugemiseks peab olema veidigi huvi ja julgust küsida: miks me siin oleme? Mis on kõige mõte? Kes annab vastuseid? jne. Kui Sa endale neid küsimusi veel (või enam?) ei esita, siis pole mõtet seda raamatut kätte võtta. Kui aga selliste teemade üle mõtiskled, siis loe Maria raamatut. 


Maria lugemiselamustest saad lugeda Maria blogist! 

Tsitaate oli väga raske valida, sest kordamist väärt mõtteid oli väga palju. Siiski tuli mingi valik teha.

Mõned tsitaadid raamatust:

"Ta mäletab, kui puhas ta oli, kui terve ta oli enda sees, kui palju oli temas armastust. Armastus... Kus on see nüüd? Miks tema sees enam pole raasugi armastust alles jäänud? Kuhu see küll kadus nende aastatega? /---/ Kelle käes on tema elu, armastus, rõõm ja rahu? Kes vastutab tema õnne eest? Kuidas saada õnnelikuks? Mis üldse on õnn?" (lk 26)

"Minule meeldida püüdmine ei oleks armastus. Ma armastan sind, sest ma lihtsalt armastan sind. Mulle meeldida püüdmine ei pane mind sind rohkem armastama. Ma armastan sind ühesugusena kogu aeg." (lk 37)

"Sest ma ei saa pakkuda neile oma armastust, kui nad ei soovi seda. Minu armastus nende vastu lihtsalt ei luba seda. Ma ei saa neile anda seda, mida nad ei taha vastu võtta. Mina ei suru neile kunagi oma armastust peale," vastab Kuu lihtsalt.(lk 42)

 "Julgus on väga võimas. Vaata, sina oled löödud, et sa oled üksi ja et see maailm on just niisugune oma nõmedate reeglitega nagu ta on. Ja sa arvad, et oled selles suures inimmeres vaid üks väike osake, kellest ei sõltu vähimatki. See on vale. Nii vale suhtumine, kui üldse olla saab. Tegelikult on sinusugused inimesed väga julged ja tugevad isiksused. Te suudate ja tahate mõelda teistmoodi kui enamus." (lk 49)

"Juhtuma hakkab see, et osad löövad kiilu sisse sellesse enamusse. Kiil hakkab mõranema. Mis mõraneb, see hakkab lagunema. See ehmatab enamikku, raputab neid rängalt. Nad hakkavad esimest korda elus mõtlema selle üle, et kas nemad on siiani õigesti käitunud, et kas nende kindlalt käidud rajad on ikka nii kindlad või näivad need ainult nii." (lk 50)

Kristiina K. "Toto tembutab jälle" (veebruar II)

40 lk
Heli Kirjastus, 2017

See on esimene minu kirjastuses kirjastatud lasteraamat. Seega loomulikult olen selle läbi lugenud.

Toto on vahva koerapoiss, kes seikleb raamatus koos oma sõpradega, kelleks on nii koerad kui kassid. Raamat on koera silmade läbi kirja pandud. Lood on lustakad ja tempokad.

Juba enne raamatu väljaandmist testisin lugusid enda laste peal. Neile meeldisid.

"Toto tembutab jälle" on kirjutatud trükitähtedega, seega hea raamat lapsele lugema õppimiseks.

Raamatus on palju värvilisi fotosid Totost ja tema sõpradest. Seega ei mingeid ebaloomulikku värvi pilte või imeliku kujuga loomi. Kõik on päris. Nii saab laps sellest raamatust ka õige nägemuse loomadest.

Raamatus on keskmisest veidi paksemad lehed, nii et lapse esimese puudutuse peale need ei purune. Kaaned on kõvad. 

Lasteraamatutega on minu jaoks kriteeriumiks, et kas minu lastele meeldib või mitte. Toto lood meeldivad neile väga. 

E. Hartley- Brewer "Poiste eneseväärikus" (veebruar I)

224 lk
2004, Ersen

"Poiste eneseväärikus. 100 nippi rõõmsameelse ja enesekindla lapse kasvatamiseks" peaks olema iga lapsevanema ja õpetaja öökapiraamat. Ausalt! Tarkused ja mõtted on kõik samad, mis muudes lastekasvatuse raamatutes, aga need on nii mõnusalt ja loogiliselt kokku võetud. Nii et kui pole aega-tahtmist-vms, et pikemalt lastekasvatusse süveneda, siis see on raamat, mis võtab kõik ilusti kokku ja hädast välja päästab. Lootust on küll, et sellise lühikäsitluse järel tekib huvi süvenemise järgi.

Tagakaanel tutvustatakse raamatut nii:

Iga vanem tahab, et ta poeg peaks endast lugu. Eneseväärikus on tema reisipass õnnelikule, täisväärtuslikule elule. Enesest lugupidaval lapsel on kergem õppida, mängida, suhelda ja armastada.Kasvueas poiste eneseväärikus tuleb ja läheb. Vanemad saavad last paremini toetada, kui nad mõistavad tema kasvuraskusi ja põhjusi, mis teevad ta haavatavaks ja kisuvad enesehinnangut alla. 

Selles praktilises ja arutlevas raamatus õpetab Elizabeth Hartley-Brewer lapsevanematele, kuidas:¤ mõista väljakutseid ja võimalusi, mida tänapäeva elu poistele pakub,¤ arendada lapse seesmist tugevust eakaaslaste survele vastu seista,¤ panna poeg käituma viisil, mis hoiab ja suurendab ta eneseväärikust,¤ kergemini nurjumistest üle saada,¤ õpetada pojale järjekindlust ja enesedistsipliini püstitatud eesmärkide saavutamisel.

Käistletud teemad on kõik sellised, millega me lapsevanemana iga päev kokku puutume. Võib öelda, et "minu last see ei puuduta!", aga see on pigem märk, et sa ei tunne ja tunneta enda last. Laste kohta pole võimalik liiga palju õppida. Aga lastekasvatuse põhimõtteid tundmata on lihtne lastele palju ja püsivalt haiget teha.

Ma ei jõua, ega taha siin erinevaid teemasid lahata, vaid ütlen, et seda raamatut ma tõesti soovitan!

Mõned tsitaadid (valitud väga vägivaldselt, sest tegelikult oleks enamus raamatust väärinud ümberkirjutamist):

"Poisid, kes tunnevad, et vanemad neid usaldavad, on nende usalduse üle uhked ja näevad vaeva, et seda õigustada." (lk 206)

"Ära armasta ennast vähem kui poega. /---/ enesekontrolli säilitamine on kasulik investeering, mis tuleb kasuks kõigile. Hea tuju korral suhtume kaasinimestesse positiivselt ja paneme nemadki naeratama." (lk 200)

"Poja tugevate külgedega arvestamine mitte ainult ei tõsta ta enesehinnangut, vaid näitab talle sinu tingimusteta tunnustust." (lk 180)

"Läbikukkumine on lapse õppimise vältimatu osa, näidates, milleni ta võimed hetkel küündivad. Kui läbikukkumise õppetundi arvesse võtta, näitavad need teed edule." (lk 164)

"Poisid loobuvad kergesti, kui neil puudub eneseusk." (lk 156)

"Kui kardad ise vigu teha ja püüad neid maha salata, läkitad pojale vale sõnumi. /---/  Armasta oma poega selle eest, kes ta on, mitte selle eest, mida ta oskab teha." (lk 148)

"Liiga palju on madala enesehinnanguga poisse, kes ei loodagi edu saavutada. Nad isegi ei proovi. Paljudel neist puudub positiivne eduka mehe eeskuju, kes näitaks neile, mida kõike võib hea tahtmise korral saavutada. Esmalt peavad nad aga õnnestumiste ja läbikukkumiste kaudu õppima tundma oma võimeid." (lk 141)

"Kõige paremini saab isa või isaeeskuju lapsele oma hoolivust tõestada, kui näitab, et austab ja armastab tema ema. /---/ Naiste sõnalisel või füüsilisel solvamisel, eriti aga poisi ema ründamisel, on sageli juba esimesel korral poja eneseväärikusele, vaimsele tervisele ja tulevasele edukusele hävitav mõju." (lk 212)

"Seesmine tugevus on sageli üles ehitatud pühendumusele. Lapsed peavad tundma, et oled neile pühendunud, et kasvada rõõmsameelseteks, enesekindlateks, paindlikeks ja usaldusvärseteks ning seesmiselt küllalt tugevateks, et ennast teistele pühendada. /---/ Sinu poja eneseväärikus, õnn ja enesekindlus sõltub sinu oskustest neid omadusi temas arendada." (lk 222)

Pärast selle raamatu lugemist tundsin, kuidas ma armastan oma poisse veel rohkem (tüdrukut ikka ka :) ). Rõõm oli lugedes kinnitust saada, kui paljusid asju ma neist tarkustest juba praegu praktiseerin. Mitmed vanad asjad tulid meelde. Mõnegi uue tarkuse sain ka.

Nii et jälle olen enesekindlate ja rõõmsameelsete laste kasvatamisele paar sammu lähemal! Tule sina ka :)

M. Lepmaa "Saladuse jõud" (jaanuar III)

190 lk
2015, Kentaur

Tutvun siin järjest Eesti autorite naistekatega. Täpselt nii ma Maria Lepmaa raamatut julgeks sildistada. Mõnus, tempokas ja haarav naistekas.

Raamatupoe lehel kirjutatakse teose kohta nii:

Gea elu on ilus ja võimalusterohke: ta on noor psühholoog, kes on leidnud töö, ta on abielus armastatud mehega ning neil on ilus kodu.
Kõik muutub, kui mees töö kaotab ning alkoholist lohutust otsib. Murdepunktiks saab päev, kus mees joobes olles Geale kallale läheb. Lahutuse käigus saab Gea teada, et tema eksabikaasa on tüki maad ebameeldivam mees, kui ta kunagi mõeldagi oleks osanud. Skandaalid raputavad nii Gea kui ka tema lähedaste elusid. Raamatukogus hingejõudu otsiv Gea leiab juhuslikult Saladuse – külgetõmbejõu seaduse õpiku.
Oma õnnetut eluperioodi trotsides otsustab noor naine unistuste jõudu proovida...

Lisaks Geale on raamatus hulgaliselt tegelasi, kellel kõigil rõõme ja muresid seoses suhete ning enese koha leidmisega. Võibki öelda, et kogu raamatu jooksul toimuvad suhetes mitmed ümberpaigutused. Suur rõhk on eneseleidmisel. Autor on sisse toonud menuka raamatu "Saladus".

Kui raamatu tutvustuse järgi võiks arvata, et teos on "Saladuse" ümberjutustus, siis seda see kindlasti pole. Peategelane Gea küll seda raamatut loeb ja praktiseerib, kuid ülejäänud tegelastel tuleb ise elutarkusteni jõuda. Ja jõuavad ka.

"Saladuse jõud" sisaldab palju filosofeerivaid mõtisklusi erinevate tegelaste suust elu erinevate tahkude üle. Kuna raamat on kirjutatud tempokalt ning kirjeldustele pole väga aega raisatud, siis aegajalt jääb nõrgaks suhe tegelastega, sest neid on nii palju. Mõned nimed kippusid vahepeal lugedes segamini minema, sest mõnegi tegelase jaoks ei tekkinud lugedes pilti. Kuid kuna teemad ja mõtisklused olid universaalsed, siis see väga ei seganudki. Vahepeal aga tundus jah, et pigem võiks mõni tegelane vähem olla, kuid tahaks olemasolevate kohta rohkem teada.

Toimetamise poolelt jäi silma, et laused oleksid võinud aegajalt lühemad olla. Mulle endale meeldib ka väga pikki ja põimitud lauseid teha, kuid nüüd olen õppinud lühimalt hakkama saama. Väga tihti teeb lugemise lihtsamaks, kui lause erinevad osad omaette lauseteks eraldada. 

Kuna tegemist on Maria ühe esimese raamatuga, siis ootan huviga, kuidas ja kuhu tema järgmised teosed arenevad. Seda raamatut oli aga lust lugeda, nii et paari õhtuga oli teos läbi. Soovitan!

Mõned tsitaadid:

"Ja sealt need kibestunud vanainimesed tulevadki. Varem ma mõtlesin, et need tigedad vanainimesed on vihased teiste inimeste peale, kuid nüüd mõistan ma, et nad on iseenda peale vihased oma elamata elu pärast." (lk 50)

"Inimene on tööori. Peab olema. Mõelda vaid, mis saaks, kui talle jääks kasvõi kõva pooltund, et iseendaga olla- ta rumal võib siis ju mõtlema hakata. Ja mõtlev inimene on halb, seda tuleb juba eos vältida. Sestmis siis saaks, kui kõik äkki mõtlema hakkaksid? Kes siis orjatöö ära teeks?" (lk 86)

"Imelik, et alles lähedase surm paneb inimese tõsiselt mõtlema kõige üle siin elus, mis on tähtis ja mis nii väga tähtis pole." (lk 142) 

***

Minu kirjastuse tegemiste kohta loe rohkem facebooki grupist Heli Kirjastus!

Minu loominguga saad kursis olla siin: Heli Künnapase looming.

K.-L. Puht "Võidetud tüdruk" (jaanuar II)

164 lk
2016, Heli Kirjastus

Karina-Louisa Puhti raamat "Võidetud tüdruk" oli minu jaoks esimene teise autori kirjastatud raamat minu kirjastuses. See ilmus juba eelmise aasta kevadel, kuid tunnistan, et alles nüüd lugesin selle otsast lõpuni läbi. Enne avaldamist lugesin esimesi peatükke ning mõnda osa keskelt. Sellest piisas, et avaldamise soov kindlaks saaks.

Nüüd, pärast kogu raamatu lugemist, olen selle otsuse üle õnnelik. Karina-Louisa kirjutatud lugu on tõesti haarav. Eile õhtul ei jõudnud enam üleval olla, seega jäid lugemise vahele mõned unetunnid, kuid muidu lugesin ühe jutiga läbi.

Kohe algul pean endale tuhka pähe raputama, sest raamatu on toimetanud kirjastuse väline isik, seega selle töö oleks pidanud üle tegema. Jättes kirjavead märkamata ning arvestades, et Karina-Louisa pani selle loo kirja üheteistkümnenda klassi aastatööna, sai nautima hakata.

Lugu "Võidetud tüdruk" on kirja pandud hoogsalt. Tegevus on haarav. Kui raamatu tutvustuses on välja toodud kiirenduste teema, siis minu jaoks hulga haaravam olid inimsuhted. Eriti kooselu vägivaldse boyfriendiga. Õigmini bipolaarse inimesega, kes saab mingil hetkel küll aru, et ta on haige, aga ei oska ise midagi teha ning ka inimesed tema ümber ei oska teda aidata. Ootasin huviga, kuhu see teema ennast kerib ja kuidas on lahendatud.

Kui mingil hetkel tundus, et tegemist on klassikalise noortekaga, siis korduvalt tabasin ennast mõttelt, et ei tea enam, mis mind järgmise nurga taga ootab. Karina-Louisa tegevuskäigud ülatasid mind korduvalt.

Jah, juhused olid korduvalt muinasjutuliselt uskumatud ning läbinähtavad, kuid üldiselt see loo nautimist ei seganud. Pigem andis juurde mingi kindlustunde. Teadmise, et maailm toimib. Ma ei tea, aga just selline mõte mul neile kokkusattumustele mõeldes tuli.

Suhtevägivalla teema on selline, millest aegajalt (eriti pühade ajal) räägitakse, kuid samas need, kes seda kogevad, ei saa ikka tihti abi. Karina-Louisa on väga eredalt kirjeldanud olukorda, kus naine kogeb korduvalt ja korduvalt suhtes vägivalda, kuid esiteks pole tal endal kuhugi minna ja teiseks on mehest kahju. Need hood lähevad üle. Koos on ju ka ilusaid hetki. Klassika. Jah, kõik need lood on klassikalised, kuid samas nii erilised. Inimesed, kes neis lugudes päris elus elavad, on ikkagi päris inimesed.

Lugedes on vastik tunne, sest tahaks vägivallaga leppiva tegelase raamatust välja kiskuda ja öelda, et: "Tee midagi! Ära mine tagasi!", aga reaalselt ongi ju paljud inimesed samas olukorras ja... raamatulehtedel nõmedana tunduvad selgitused, et "ta pole ju alati selline", "ma ise olin süüdi", toimivadki. Seega Karina-Louisa oskus tekitada lugejas soov peategelasele appi tõtata, toimis. Järelikult oli teema usutavalt lahti kirjutatud.

Nii et kuigi "Võidetud tüdruku" tegevus toimub kusagil määramatus Ameerika paigas, on see minu jaoks pigem eluline lugu tunnetest ja inimloomusest.

Lugemisel tasub juurde võtta veidi muinasjutulist naiivsust ning kirjavigade kallal närimise asemel toimuvale keskenduda. Nii avaneb läbi Karina-Louisa sule lugeja ees haarav maailm valusate otsuste, kiiruse, tunnete, keeruliste otsuste ning õnnega.

Mõnus lugemine üheks õhtuks.

Mõned tsitaadid:
""Sa oled üks kuradima haige inimene," oli ta jälle hullumise äärel.
Mulle aitas sellest, kuidas ta minuga rääkis. Mul oli täna seljas see väga liibuv kleit, näol vähemalt kolm kilo meiki ning see õhtu pidi tulema üks parimatest. Ja mida tema teeb? Rikub kõik ära." (lk 44)

"Raske on mõelda, et jätan kõik selja taha. Victoriale ja Brianile jään kindlalt selgituse võlgu, aga parem oleks, kui ma kedagi ei kohtaks. Nad võivad proovida mu otsust muuta, aga ma ei soovi enam siia jääda. Siia maailma, mis tapab mind vaikselt ja veab aina rohkem põhja. Must süvik, millest proovisin välja ronida, tundus lõputu, sest iga abikäsi vedas mind alt ja ma kukkusin kolm korda sügavamale." (lk 147)

***

Minu kirjastuse tegemiste kohta loe rohkem facebooki grupist Heli Kirjastus!

Minu loominguga saad kursis olla siin: Heli Künnapase looming.

D. Lessing "Kui vanad suudaksid..." (jaanuar I)

264 lk
2016, Varrak

Ma lugesin seda raamatut kaua. Väga kaua!

Raamatu sisu ei hakka ümber jutustama. Teos kuulub sarja Aegumatud armastuslood, nii et sellelt lehelt saab raamatukohta rohkem infot.

Tegemist on armastuslooga... ilma Loota! Tõesti - peategelase Jane ja Richardi vahel on lõõmav armastus, kuid mineviku varjude ja elavate kaaslaste tõttu ei saa nad segamatult koos olla. Suurest armastusest hoolimata suudlesid nad kogu raamatu jooksul vist kaks korda ja voodisse ei jõudnud kordagi. Armastusloo juures tavaliselt eeldatakse siiski ka selliseid füüsilise armastuse märke.

Peale selle veel tõsiselt masendav õetütar Kate. Ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma lugemise jooksul oleks tahtnud ta sealt korterist välja tõsta. Ja nii kestis see 200 lehekülge, kuni ... käis mingi klõps! Äkitselt hakkas kogu lugu kokku kõlama. Viimaseid lehekülgi neelasin nii, et kõik muu ununes. Viimase umbes 60 lehekülje jooksul oli lugemine väga mõnus, sest sai selgeks, et teisiti polekski saanud olla- füüsiline armastus oleks sellest hoopis teise loo teinud, "elluärganud" Kate oleks kõike muutnud... Nii et kõik oli väga loogiline ja ootamatult sain aru mitmestki inimesest enda ümber.

Alles teisi arvutusi otsides sain aru, et sellel raamatul on ka esimene osa. Lugedes ma sellest puudust ei tundnud ja ei saanud aru, et ma millestki ilma oleks jäänud (aga võib ka olla see, et me ei saa igatseda seda, mida ei tunne ja kogenud pole).