Kolmapäev, oktoober 30, 2019

M. Leino "Kui koolis on halb" (oktoober V)

88 lk
2009, Ajakirjade Kirjastus AS

Üle hulga aja on mu lugemislaual taas üks lastekasvatusega seotud raamat. Ma pole midagi nii head ja... samas nii masendavat väga ammu lugenud. Ahmisin selle raamatu järjest endasse, sest kõik kõnetas nii palju... ja samas jäi pärast lugemise lõpetamis sisse suur must ja raske auk (kas auk saab raske olla???)

Sellest, et tänapäeval on enamus lapsi kuidagi erilised ning nö normaalseid lapsi on vähe, on palju räägitud. See on ka raamatu ,,Kui koolis on halb" teema. Teost läbivaks näiteks on toodud ühe poisi, Madise lugu. Talle on külge pandud mitmed erinevad sildid eri häiretest. Ta segab pidevalt tundi ja teeb koolis keeruliseks nii õpetajate kui kaasõpilaste elu.

Läbi erinevate teemade arutab autor lahti erinevad võimalused, MIKS see nii on. Kuidas on lapse käitumisega seotud tema temperament? Ja õpetajate (ehk koolis võimu omava poole) reageeringud erinevatele temperamentidele? Kuidas mõjutavad õpetajate reageeringud erinevatele temperamentidega laste käitumisele seda, kuidas need lapsed edaspidi käituvad ja kuidas ennast hindavad? Samuti on käsitletud loomulikult kodu ja toitumise mõjusid, spetsialistide õigeaegse abi kättesaadavust jne.

Olen ise koolis õpetajana töötanud ning õpetajakoolituse läbinud. Aastateks pähe süüvinud lause on:
"Möödunud aegadest pärit õpetajad peavad õpetama tänases päevas õpilastele oskusi ja teadmisi, mida õpilased kasutavad tulevikus hakkamasaamiseks."

Mare Leino kinnitas ka raamatus "Kui koolis on halb" korduvalt, et koolist ei sa kunagi kohta, kus kõigil lastel ja ka õpetajatel oleks hea. Hea saab olla nö keskmistel ning nendel, kes enda eripärad alla suruvad.

Samuti kinnitas autor, et tulevikus edukaks saamiseks on aga vaja oskusi ja käitumisviise, mis on keskpärasest erinevad. Näiteks just see sama piiride murdmine ning julgus erineda. Tänases koolis saavad karistada õpilased, kes jõuavad tunnist teistest varem valmis, sest teised ju ei jõua!!! Tänases koolis kiiremad õpilased raiskavad konkreetselt oma aega ja jäävad arengus seisma, sest peavad järgi ootama neid, kes nii kiiresti asju ei haara. Saan väga hästi aru, et masside vormimine nii käibki. Seda enam kurvastaski, et selles raamatus kinnitati, et nii jääbki, sest koolisüsteem on nii suur ja raskesti muudetav, et väga radikaalselt see ei muutu.

Mina olen aastaid olnud see lapsevanem, kes oma lapsi kodus ei õpeta, sest pole vaja ning ma tean, et lasteaias ja koolis on õpetajad, kes seda teevad. Uskusin, et sellest piisab. Eesmärgiks ikka see, et lastel koolis igav ei hakkaks. Nüüd aga näen järjest, et ma peangi oma tööaja sisse arvestama ka selle, et pean olema õpetaja. Ei saa mõelda, et minu töö on kirjutamine ja kirjastamine ning emana teen lastega muid toredaid või vajalikke asju.

Samuti olen alati õpetanud, et kõigest saab sõnadega rääkida. Ei ole võimalik, et üks laps lasteaias ja koolis 7 aastat järjest muudkui lööb, mõnitab või kiusab teisi... Ja kuna mu laps näeb mu sõnadele vastupidist, siis järelikult ta enam ei usu mind. Sest keegi ei ole suutnud seda lõpetada. Tegelikult oli mu laps juba 1.klassiks õppinud, et nendest löömistest ja sõnalistest mõnitamistest ei tohi rääkida, sest teise lapsega ei tee keegi nagunii midagi ja seega hakkab ta veel rohkem kiusama.

Ma peaks rahul olema, sest minul on paberil kirjas raamatu "Kust tulevad pahad poisid" plaan ning esimesed peatükid. Teemaks siis olukord, et kuidas kiusatavast saab kiusaja... 

Mõned nädalad tagasi saime vaimse tervise nõustajalt ühe mu lapsega soovituse, et kui kool ja asjassepuutuvad inimesed ei suuda lõpetada probleeme, mis on kestnud aastaid, siis järgmisel korral peamegi lapsega tegema politseisse avalduse. Kuna praegu on just minu lapse käitumine see, milles on küsimus, siis ühelt poolt oli hea meel, et spetsialist ikka nägi selle taha, kust lapse käitumine tuleb. Raamatus "Kui koolis on halb" kirjutatigi terve raamat sellest samast teemast. Aga masendav oli minu jaoks info, et kuna oleme aastate jooksul kõiki variante proovinud, rääkinud kõigiga, kellega vaja. õpetanud lapsele, mida vaja... õpetanud ka oma õpetusi ümber (näiteks põhimõtet, et sõnadega peab olema võimalik kõik probleemid lahendada!!!), siis algklassides jõuame selleni, et vaimse tervisega tegelev spetsialist soovitab järgmisel korral teha kaebus politseisse!!!

Saan ideaalselt aru, et koolis ei suudeta kõiki erisusi arvestada. Mõistan õpetajaid, kes peavad väga laia õpilaste spektriga tegelema. Tean ka, et saan selles aidata vaid nii, et õpin enda lapsi veel paremini tundma ning pakun lahendusi välja. Näiteks ühe lapse puhul saimegi õpetajaga kokkuleppele, et kui tal on tunnis valmis, siis kogu aeg on kotis raamat, mida loeb, et mitte teisi segada ja samas et siiski oma aega positiivselt kasutada. 

Kuna meie lapsed ilmselt lähevad lähiajal nagunii koduõppele mõneks ajaks (seoses reisiga), siis püüan ennast kooli kui terviku pärast muretsemisest eemale hoida. Viimastel nädalatel on olnud veel mitu šokki, kus hooli üle otsuseid tegevate inimestega vesteldes saad aru, et neid ei huvitagi argipäev, ega õpilaste ning õpetajate enesetunne ning tegutsemisvõimalused, vaid see, et paberil oleks kõik korras.

Lastega seonduv on nii tundlik...

Leino rääkis palju sildistamisest. Lapsed on sildistamise suhtes eriti tundlikud. Ja kui inimesed, kes peaks olema oma ala spetsialistid, ei anna endale aru, et panevad lapsele sildi sellepärast, et täiskasvanu enda teadmised on puudulikud, siis... Mis mul muud üle jääb- istudki kodus ja taod üksi pead vastu seina ning hoiad käes politsei avaldust, et kui laps järgmisel korral koolist koju tulles seda vajab, saad selle koos kohe ära täita.

Sellise postituse lõpetuseks on vist igaks juhuks vaja lisada, et ma lõpetasin gümnaasiumi hõbemedaliga, käisin Sisekaitseakadeemias ja magistrikraadi sain EELK Usuteaduse Instituudis ja kutsetunnistuse karusloomakasvatuses Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Muusikakool ka lõpetatud. Lihtsalt tundus, et igaks juhuks on vajalik see info siia lisada.
P.s. mul on sel teel olnud palju toredaid õpetajaid, kellest mitmedki praegu ka minu lapsi õpetavad.


Raamatust saad väga hästi aimu sellest artiklist, milles on põhilised mõtted ja punktid ära toodud: Kui koolis on halb. Kui raamatut pole plaanis lugeda, siis selle artikli jaoks võiks küll kõik lapsevanemad, õpetajad, haridustöötajad jms aega leida.

Kogu selle masendava jutu lõpuks soovitan seda raamatut VÄGA kõigile, kes koolilastega kokku puutuvad. Või isegi juba ka lasteaiaealiste laste vanematele ning lasteaia õpetajatele.

Üks asi on see, et kas süsteemi saab muuta. Teine on teadlikkuse tõus. Hetkest, kui lapsed lähevad kooli või lasteaeda, ei ole nad enam ainult meie infoväljas. Sellest hetkest hakkab nö ühine kasvatamine, kus last mõjutavad kõigi temaga kokku puutuvate inimeste väärtused, hinnangud, standardid jne. Kui kogu süsteemi korraga ei ravita, siis võib ühe või kaks tegurit süsteemis parandada, kuid seda raskem on neil pärast olla ülejäänud tervikus, mis ikka lonkab.

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 20 raamatut. Sealhulgas romantiliste lühiromaanide sari "Mõni õhtu romantikat" ja käsiraamat "Rikaste inimeste 30 harjumust".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

Kommentaare ei ole: