pühapäev, veebruar 21, 2021

B. Sootak "Viimane hingelind" (veebruar IV)

292 lk

2019, Raudhammas

Hmm, ma tahtsin ise Eesti esimesed "Näljamängud" kirjutada ... aga nüüd see on siis tehtud. Olgu, kindlasti pole "Viimane hingelind" otseselt see lugu, aga mitmelgi korral tundsin, et see on ilmselt üks lugu, millest on inspiratsiooni saadud. Nii et minu "Näljamängude" versioonile on ilmselt ka selle raamatu kõrval ruumi küll. 

Mulle täitsa meeldis see lugu. Käima läks hoogsalt. Kirjutatud ladusalt. Algul ootasin ikka huviga, et mis suunas kõik liigub ja milline lugu siit tuleb. Fantaasia ja tänapäevane Eesti olid mõnusalt vaheldumisi põimitud. 

Väga äge oli Eesti rahvapärimuse kasutamine. Samas oli see ilmselt segamini erinevate rahvaste uskumustega, mitte otseselt vaid Eesti oma. Vähemalt mulle tundus nii. Õpetus auradest näiteks ilmselt meie rahvapärimusega ju seotud ei ole. Usun, et see raamat võib kindlasti mitmeski lugejas rahvapärimuse uurimise vastu huvi tekitada, kuid kindlasti pole see sellealane õpik. 

Üligigamega suur ving on toimetajale- kui peaaegu igas lauses on hunnik ma, sa, ta, nad´isid, siis ei ole võimalik lugeda. Juba esimestel lehekülgedel pidin hakkama ma-dest silmadega üle laskma, sest lihtsalt sisemuses keris iga ma-ga kohtumisel üles vastik tunne. Olen ise sellega vaeva näinud, et ma´d kasutamta jätta või millegagi asendada ja seda enam häiris. Kui kirjanik ka kirjutades seda ei märka, siis toimetaja oleks ju pidanud nägema. See võttis suure osa lugemiselamusest ära. 

Vana-Vigala lähedal elades mõtlen siin nüüd ettevaatlikult, et kas ma üldse julgen edasi rääkida. Ei teagi ju täpselt, mis meil siin siis nüüd päriselt toimub. Äkki peaks edaspidi vältima kodumaised teoseid, mis võivad kodukoha lähedastele kohtadele mingit fantaasiarikast tähendust lisada? Ma ei julge küsidagi, et milline osa rahvapärimusest selle kohanime valimiseks põhjenduse andis. Aga no koolivaheajal hea aeg lastega sinna kanti jalutama minna ja ... uurida. Või mitte? 

Varjunimede kasutamine ning erinevad anded olid mõnusalt välja mõeldud. Minu jaoks oli aga keeruline hoida järge paljudel tegelastel, kelle nimed ei reetnud isegi seda, kas nad on poisid või tüdrukud.  Ehk et kui kohe algul esimesel tutvumisel meelde ei jäänud, siis mõne puhul jäi küll valesti meelde. 

Peategelase esimesed muljed Võrust panid mind muigama - ma mõtlesin samamoodi, et see on üks väike külake ja sel aastal esimest korda sinna päriselt saabudes olin üllatunud, et ongi päris linn (enne olin korra bussiga läbi sõitnud, aga mingit täpsemat mälestust polnud). 

Kui algul läks lugu hoogsalt käima, siis mingil hetkel minu jaoks liikuvus kadus. Ühed samad teemad jäid korduma, nii et iga ringiga juhatati peategelane asja mõttele veidi lähemale. Aga see oli ikkagi kordamine. Ja siis hakkasid samad juhtumised tulema teise tegelase silmade läbi, mis minu jaoks samuti tõmbas tempot alla. 

"Viimane hingelind" kaanekujundus on väga ilus, nii et silma jääb see raamat kindlasti. Sisemus pakub samuti mõnusat ajaviitmist, kuid väga tempokat tegevust ei tasu oodata. Sama autori teoseid loeksin aga edaspidigi ilmselt hea meelega, sest kui ma´d  ära võtta, mulle tema kirjutamise stiil meeldib. 

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Kommentaare ei ole: